Külmetava kunstniku portree. Mart Kivastiku lugu Konrad Mäest, lavastaja Aleksander Eelmaa. MTÜ R.A.A.A.M. etendus Viinistus 20. juulil 2005.

Jutud erilisest lavastusest Viinistus hakkasid levima kohe läinud suvel, kui lavastus lavalaudadele jõudis. Tuli kõvasti kuulsust ja preemiaid, tuli ka inimeselt inimesele hüppavaid sosinaid ja valju kostmist, et Kivastiku lavalugu Konrad Mäest (1878-1925) on üks suur õnnestumine. Nii ei olnudki kuigi raske jõuda otsusele, et olgu oma silm jätkuvalt kuningas ning käik põhjarannikule tuleb taas ette võtta. Muidugi olime ka kuulnud, et rikas eesti mees on Viinistus kunstimuuseumi tööle pannud ja sinna hulgaliselt väärt eesti kunsti vaatamiseks üles seadnud.[1] Tol kindlaksmääratud päeval teele asudes oli peamiseks mureks järjekordselt ilm, sest lõunamaine palavus oli kadumas ning suurem osa teest Tartust lavani valas vahelduva eduga vihma, mis lõppes tolleks õhtuks lõplikult alles kümmekond minutit enne etenduse algust — mõnikord peab ikka õnne ka olema. Viinistu küla ja sealt avanev meri on suurepärased ning avaldasid ilmselt mõnikümmend aastat tagasi nõukogude eesti majanduse lipulaeva kirovlastele sedavõrd sügavat muljet, et nad otsustasid külla päris mere kaldale päris võimsa kombinaadi ehitada. See ja mitmed teised hooneterünkad on nüüdseks robustsed ja süngevõitu monumendid möödunud aegade hiilgusele ja vähemasti minus kutsuvad esile vaid ängistust, kuivõrd sotsiaalsed süsteemid on võimelised tungima ja ümber muutma olemasoleva koosluse ja (või) isegi harmoonia. Viinistu kunstigalerii seinad ja lagi ( ja küllap kogu ettevõtmine) võlgnevad oma eksistentsi eest tänu tookordsele gigantomaanilisele mõtlemisele ja tegutsemisele, kuid kalaselgade sätendus on nüüdseks asendatud kunsti mitte ülemäära lihvitud esteetikaga. Aga ega sedasorti arusaam ilma elust ei kuskile kadunud, pigem vastupidi, sest arenenud kapitalismi sedalaadi monumente leiab maailmas küllalt ja ilmuvad jõudsalt ka Maarjamaale, vaadake erinevate kohtade ginnesseid ja siluette. Kui aitab taustadest ja jätkakem teatri endaga, sest meri ise koos käänuliste kiviste kallastega on sealmail endiselt kõige suuremaks väärtuseks ja magnetiks.

See, mis toimus laval, oli kõige ehtsam retrospektiiv ehk tagantjärgitarkus ühe eesti kuulsa mehe elust ja mitte kuigivõrd loomingust. Loomingust saadeti lavale rääkima mustas kostüümis mustade prillidega ühtlaselt monotoonse kõneviisi ja stereotüüpse keelekasutusega Muuseumitöötaja. Arvatavasti pidi ta publikule jätma napakalt negatiivse mulje ja olema irooniaks või naljaks, kuidas kunstist ei peaks rääkima, kuid ikkagi teinekord (ja mitte väga harva) tehakse. Minu puhul nii see ka toimis ja ei saanud aru, milleks ta oli lavale saadetud (aga osa rahvast naeris päris ülemeelikult hu-hi-ha). Tema pintsilöögitamine ja tutsutamine ei teinud muidugi Mägi kuidagi eriliseks, küllap sobinuks sama jutt väga hästi mitmest teisestki kunstnikust kõneldes. Võib-olla pidi ta olema täienduseks ümbritsevatele kirovlaste monumentidele ja meenutama omal viisil aega, mis jäi eelmise ja  praeguse õndsuse vahele. Tagasiõhkavat tänapäeva või lähiajaloo kangelaste meenutamist tuli veel mõnel korral ette, eks need pidid vist teada andma, et elu teeb ringe ning ta on hilisemalgi ajal keeruline olnud.

Kuid õhtu peakangelane oli ikkagi Konrad Mägi ja tema arvatavasti närviline elu, igal juhul lasti seda teelolekut  rahvale sedamoodi paista. Lood ja laulud räägivad ikka sellest, et ega suur kunst ei tule kergelt ja keisrilõikega, sünnitusvalu on ikka väga suur, kohe nii suur, et tahab mõistust pääst võtta. Ja Konrad ei ole ses suhtes erand, vaid ikka reegel. Tal oli hääd sõbrad Tassa ja Triik, kellega mitut puhku koos tegutseti, kuid lõpuks ikka riidu mindi ja sõpruski jäeti sinnapaika. Näitlejad tegid oma töö hästi, nendega tuleb kenasti rahul olla, sest tundus küll sedamoodi, et kõik autorite soovid said lavalt hoolikalt lendu lastud. Polnud tol õhtul küll kellelgi tippsooritust, kuid küllap särasid nad eraldi või üheskoos mõnel teisel õhtul. Toompere Mägi panustas kärsitusele, Tepparti Tassa diplomaatiale, Passi kujud flegmaatilisusele, Püssa omad naiselikkuse kehalisele poolele ja Üksküla tegelased kindlalt kättevõidetud positsioonile elus. Lavastajal oli õnnestunud ajalikult seriaalne portree manada küllalt lihtsate vahenditega, kus palju ruumi elusale dekoratsioonile, st riideid ja rolle vahetavatele näitlejatele, mille vahel peategelane oma rahutust ilmutab ja lõpuks sinna välja jõutakse, kust alustati, st surema. Jah, Konradil on igal pool keskeltläbi külm, olgu see siis Pariisis, Helsingis, Tartus või Norramaal. Muidugi on see võimas mitteharjumise kujund, midagi hoopis teist kui pidev valu või sügelemine. Konradil on sooja vaja, kuid tavapärane termoregulatsioon ja soojustasakaalu pidamine tema puhul ei aita, sest tal paistavad ihuline ja hingeline soojus selgesti lahus olema ja mitte teineteist kuigivõrd mõjutama. Ta vaim on vilus ja ihu kütmine ei aita ning ega vist miski ei aita, sest siin on mängus saatus, mis ta hinge sedavõrd üksi on jätnud ihusse ja erinevatesse ruumidesse rabelema. Nii paistiski Mägi termoregulatsioonilt pigem kummaliselt kõigusoojane olema, ta rändas pidevalt ringi, et kuidagi jõuda päikse kätte end kivile soojendama, kuid kunagi ei paistnud ta pärale jõudvat ja aegajalt tuli päris hangumisi ette.

Kivastikul on hästi õnnestunud katse teha Konradist koondkuju 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse eesti suurmehele. Ta on talust pärit, kuid ta tahab sealt oma saatusest ja vanglast igal juhul minema saada,  tal on tahtmist ja annet, kuid puudu jääb eelnevate põlvkondade poolt antud enesekindlusest ja pinnasest ning neid asendab teinegi kord rahutu kindla sisulise eesmärgita tõmblemine ja tunnustuse otsimine. Eks kindel see muidugi on, et ega sa põllul ega karjamaal kunste, teadust ja poliitikat enam ei tee, isegi külakõrtsist ei piisa, ainuke võimalus on lõhkuda need põlvkondade ahelad ning asuda ahvatlevale, kuid samas tundmatule ja mõnikord libedale teele, mis viib linna ja eliiti, kes seal oma suurt mängu mängivad. Ses mõttes oli aeg isegi soodus: Nietzsche oli kõikvõimas ja käskis tõelisel inimesel vabastada end ahelatest ja lasta endast välja see, mis seal tegelikult ka on. Küsimus ei olnud seega aktuaalne  vaid eesti talupoisile, vaid kõigile, kes tabasid enda küljes ühiskonna ahelad ning seiniste väärtuste, traditsioonide ja kommete metsa saatmine oli aja märk ja uue inimlikkuse proovikivi. Nii oli ka Konradiga: kõikpealt metsa need ahelad ja siis alles vaatame, mis saama hakkab. Tahtmist tal oli, andeid niisamuti, kuid rahutus oli pidevalt hinges ja virvatuled helklemas ees, et siis peatselt kaduda ja uut moodi ilmuda ja järgnema meelitada. Kivastik laseb Maarjamaal oma loos kahte moodi paista: kõigepealt kohana, mis ei kõlba kuhugile, kuid samas ikkagi paremad kui naabermaad. Ega ma muidugi tea ega ole ka uurinud, millised need esimesed rahvuslikud suurmehed inimestena olid, kuid selline rahutu tõmblev stereotüüp ühes sellega, et nad tõesti alustasid millegagi ja tegid seda väga heal tasemel, paistab tõesti päris usutav olema.

Suvine kunst ei peagi olema nii väga rafineeritud ja puhas, seal võib teha platsi ka pisikesele vallatusele ja krutskile, et asi päriselt kindel, kaasakiskuv ja rahvalikum saaks. Kivastik on selleks mängu võtnud rahvad, kultuurid ja suhtumised nendesse. Siin leiavad oma karmi koha nii meie ise kui soomlased, norralased ja prantslased. Ega nad ükski erilist armu ei pälvi, ikka rohkem pilget, kriitikat ja lööki, kuid kuskilt kumab ikka seda va eestlase headust, nagu sellest eespoolgi juttu.

Tal, st Kivastikul, on oskus sõeluda suurematest poegadest ja tütardest välja suuremaid tükke ja siis neid järjestikku näidata, olgu need siis teistele vaimustumiseks või ehmumiseks. Nii sai ka Konrad Mäega, kelle elu tol juulikuu õhtul Viinistus paistis ühe rahutu rähklemisena, kus vähem mõistuse häält ja rohkem südame kutset, vähem külma kaalutlust ja rohkem purskavat kirge. Üleüldse paistis selle looja elu pigem kehva kui heana, loodan ise küll, et vast oli tegelikkus ikka sutsu rõõmsam ja Mägi ise valinuks oma elust mõndagi teist välja, mida rahvale näidata. Lõpuks ei jää mulgi muud öelda, et kui saate, käige ära Viinistus külmetava kunstniku luudest ja lihadest portreed vaatamas, te ei kahetse.

[1] Just nädalapäevad või sutsuke hiljem juhtus, et Viinistu muuseumist varastati Viiralti Põrgu. Sel päeval pidi olema samuti Konradi-etendus ja tunnike või mõni enne selle algust tehtigi temp ära ning otsetoa tagaseinast vasakult poolt viidi minema üks ekspositsiooni pärle. Arvatakse, et mõni või mõned oletatav etendusele tulija oli selleks pahategijaks, kes olusid osavalt ära kasutades tassis väärtuse minema läbi lahtiste uste. Ei tea, kas see inimene oli niipalju hasartne, et pöördus tagasi õhtul ka teatrietendust vaatama? Omand ja kunst ei olnud tollele inimesele püha, tal võib õige raske olemasoleva sotsiaalse reaalsusega kohaneda.