Mõned nädalad tagasi kirjutas staažikas tohter Helle Nurm Postimehele  kommentaari  „Päevapoliitika meditsiiniline külg“. Loo küllalt üldine pealkiri lubaks iseenesest väga erinevaid lähenemisi, kuid teemaks on siiski hoopis konkreetselt eaka presidendi tervis ja tema tulevane ametialane võimekus.  Postimees näikse Kalle Muuli sõnade läbi tohtrit õigustavat, kui ta muuhulgas teatab mõni päev hiljem: “Ajakirjanikuna ei teadnud ma arstieetikast seni suurt midagi. Nüüd siis tean, et kui president aevastab ja nuuskab nina, siis võivad kõik teised inimesed öelda, et presidendil on nohu, aga arstieetika ei luba arstil seda teha. Või vähemalt ei tohi seda teha nina- ja kurguarst.“  Oleks tõesti väga hea, kui ajakirjanikud rohkem teaksid arstieetikast, sest siis oskaksid nad nii mõnigi kord arstide käitumist paremini hinnata.  Kuid doktor Nurme kommentaari hinnates olgu selgelt märgitud, et siinkirjutaja arvates on arsti poolt taolise kommentaari avaldamine ajakirjanduses mitmes aspektis ebaprofessionaalne ja ebaeetiline. Veelgi enam: minu arvates kujutab dr Nurme suhteliselt lühike tekst lausa pretsedenti, millesse suhtumine võib tulevikus oluliselt mõjutada tegelikku arstieetikat Eestis. Jätaksin järgnevas nii palju kui võimalik kõrvale loo poliitilised taustad ning keskendun oma analüüsis erialastele kaanonitele.

Püüaksime kõigepealt veelkord lähemalt vaadelda, millest on doktor Nurme kommentaaris üldse  juttu.  Kõigepealt meenutatakse paratamatut tõika, et vananedes läheb mälu halvemaks ja iga päev hävib sada tuhat närvirakku. Seejärel räägitakse, et kui lisaks mälule kahjustuvad mõned teisedki kognitiivsed funktsioonid, võib inimesel dementsuse ehk nõdrameelsuse näol olla tegemist haigusega, kuid samad tunnused võivad ilmneda normaalse vananemise korral, mille korral inimene näikse saavat hakkama nii isikliku elu kui ametiga. Kommentaari teine pool püüab äsjaöeldut rakendada vabariigi presidendile ja teeb seda mitmes mõttes õige vastuolulisel viisil, mida peaksid iseenesest kaalukate erialaste arvamuste avaldamisel peaksid vältima kõik professionaalid, sealhulgas ja iseäranis arstid. Kõigepealt teatab autor, et ta austab presidenti, kuid ei nõustu sellega, et mees valitaks uuesti presidendiks. Teiseks ei  nõustu ka ühe presidenti toetava erakonna poliitikuga, kes räägib presidendi pakatavast tervisest, sest poliitik ei saa seda oma kompetentsiga otsustada. Samuti  tuvastab ta presidendi avalikes esinemistes mitmesuguseid kognitiivseid häireid, kuid ta ei pane diagnoosi, vaid seletab neid lahti.

Kust siis vastuolud paistavad? Kas on tegemist austusega inimese vastu, kui arst püüab ajalehe kaudu avalikult esitada ja arutleda tema senist tegevust tulevikus mittevõimaldavate võimalike tervisehäirete üle, andmata sealjuures hinnangut ning ainult vihjab ja oletab avalikult midagi? Arvan, et mitte.  Kuidas hinnata arsti soovi, et presidenti enam ei valitaks sellesse ametisse? Kui mängus ei ole isiklikud või mingid grupieelistused, siis mu meelest küll vaid nii, et kui ta ei ole veel haige, siis küllap ta suure tõenäosusega peatselt oma ametis ikkagi haigestub. Kuidas hinnata poleemikat rahavaliidu poliitikuga presidendi tervisest? Et arsti käsutuses ei ole vastavaid meditsiiniliste uuringute andmeid, siis ei ole sellisel distantsarvamusel samuti suuremat kaalu, eriti kui tegemist on keeruka ja hoolikat uurimist vajava olukorraga, millisele võimalusele viitab ka kommentaari autor ise. Arst, kes võtab avalikult üles kellegi konkreetse isiku tervisliku olukorra, ei tohiks jääda vaid oletuste ja standardstsenaariumide pinnale, sest sellisel juhul ta mitte ei vähenda segadust, vaid vastupidi — suurendab seda. Oletatavad stsenaariumid võivad sellisel juhul avaliku arvamuse poolt oluliselt võimenduda ning  kahjustada selgesti inimese sotsiaalset toimimist nii tõeks kui vääraks osutumisel. Seega on isegi puhtalt erialases plaanis väga küsitav anda meditsiinilist kommentaari nii, et kokku  pannakse teatud tüüpilisi meditsiinilisi stsenaariume ja konkreetne inimene oma individuaalsete iseärasusteta ning jäetakse lugeja otsustada, mis on antud juhtumil õige või väär.

Järgnevalt püüame kommentaari vaadelda meditsiinieetika seisukohtadelt. Kuigi Eesti meditsiinieetika on nii mõneski mõttes veel üleminekuajas, on sellegi eesmärk omaks võtta Lääneriikide meditsiinieetika olulised põhimõtted ning arengutendentsid. Samas ei tohi unustada, et kaasaegne meditsiinieetika ei ole kaugeltki pelgalt mingi kivinenud reeglite kogum, vaid pigem nõtke eriala ja ühiskonna suhtlemise viis, mille tulemusena püütakse leida ja tegutseda antud olukorras parimal viisil. Arsti ja patsiendi suhte peamisteks eetilisteks väärtusteks peetakse kaasajal patsiendi inimväärikuse,  autonoomia ja privaatsuse  austamist, patsiendile heategemist ja tema kahjustamise vältimist, õiglust ühiskondlike ressursside kasutamisel, tõerääkimist ja muidugi usalduslikkust, mille tagajaks on ammusest ajast olnud meediku saladuse hoidmise kohustus. Doktor Nurme kommentaari vaagides tuleb tõepoolest hoolikalt silmas pidada, et kommentaari autori ja presidendi vahel puudub suure tõenäosusega otsene arsti-patsiendi suhe, mille äsjanimetatud eetilised põhimõtted ja kohustused on fikseeritud arvukates erinevate riikide ja rahvusvahelistes eetikakoodeksites alates Hippokratese vandest. Kas tähendab see, et inimestest, kes ei kuulu konkreetse arsti patsientide hulka, võib see arst rääkida avalikult või vähem avalikult, mida ta kodanikuna vajalikuks peab? Või ehk on asjalood nõnda, et kui arst ei ole tööl, siis talle ei kehti enam arstieetika põhimõtted? Mõlema küsimuse vastuseks on kindel ei, kuigi moodne meditsiinisüsteem oma teenusepõhise lähenemisega on nii mõnedki  meditsiinieetika põhimõtted (nt abistamise kohustus) proovile pannud. Kommentaari autor näikse oma kommentaarile järgnenud vabandusega olevat seisukohal, et Ida-Tallinna haiglas töötava arsti staatusest eemaldumine teeb tema kommentaari positsiooni eetilises mõttes vettpidavamaks. Väidan, et mitte kuigivõrd. Autori arvates näikse kodanikueetika olema kõige kangemat masti eetika, mille nimel võib käänata ametieetikat. Minu positsioon on sellele vastupidine ja selle kohaselt ei saa individuaalne kodanikutunne muuta ühe elukutsega seotud eetilisi tõekspidamisi. Oleks päris uskumatu lugu, kui lisaks arstidele võiks advokaadid, kohtunikud, pankurid jt ignoreerida oma  ametieetikat igaühe subjektiivse kodanikueetika ettekäändel. Muide, rahvusvahelises ulatuses ei ole  meditsiinieetika dokumentides kuigi palju juttu, kuidas arst  peaks erialaselt käituma väljaspool suhtlemist oma patsientide, kolleegide või meditsiinikeskkonnaga. Olen päris veendunud, et põhjuseks on see, et meditsiinieetikas lihtsalt ei vajatud ega kujutatud isegi ette selle reglementeerimist, kuidas arst kodanikuna peaks avalikult või isegi salaja arvustama  konkreetsete isikute tervislikku seisundit. Üheks vähestest sellele valdkonnale eraldi tähelepanu pööravaks eetikadokumendiks on USA meditsiiniassotsiatsiooni eetikakoodeks, kus on eraldi peatükk arstide suhtlemisest meediaga. Peatükis öeldakse muuhulgas selgelt, et arstid peavad kaitsma patsientide isiklikku privaatsust ja seaduslikke õigusi. Samuti mainitakse seal, et diagnoosist ja prognoosist peaks rääkima vaid arstid, kes on juhtumiga otseselt seotud. Jah, doktor Nurm ei anna otsesõnu diagnoosi ega prognoosi, kuid miks ei nõustu ta tagasivalimisega ega poliitiku arvamusega presidendi tervisest? Kas on tal kogenud arstina selleks alust või on siin kodaniku soov rüütatud arstikitlisse? Ma ei tea tema vastust viimasele küsimusele, kuid võimalikud vastusevariandid paistavad arstieetika seisukohalt problemaatilised olema. Vaevalt kujutate ette olukorda, kui teile läheneb kõige paremate kavatsustega keegi ja teatab, et arstina on tal alust kahtlustada teil üht või teist tõbe ja küllap peaks sellest ka avalikkust informeerima? Või veelgi hullem, rääkima sellest kohe ajakirjanduses. Keegi võib öelda, et president, teised riigijuhid või mitut masti avaliku elu tegelased on siin erandiks ja kõigil on õigus nende tervise kohta teada. Mulle paistab, et sellise nõudmisega inimesed on omal moel pimestatud sotsiaalse kontrolli vajadusest ega hooli suuremat sellest, et ka nende positsioonide kandjatel on vääramatu õigus inimlikkusele.  Rääkinud hiljuti sel teemal mõnede välismaa kolleegidega, olid nad enamasti seisukohal, et kolmandate isikute tervisliku olukorra avalik kommenteerimine arstide poolt on eetilises mõttes õige kahtlane tegevus ja seotud suuresti ka ajakirjanduse enda tasemega, õigemini selle hoogsa kolletumisega.

Eesti arstieetika koodeks pakub huvitava võimaluse doktor Nurme käitumise tõlgendamiseks. Nimelt võiks doktor Nurme kommentaari vaadelda eksperthinnanguna. Hakkamata vaagima seda, kuivõrd õigustatud on kodanikukohus eksperdi staatuse hankimisel, peab ikkagi tõdema, et ainuke päriselt meie endi meditsiinieetika dokument ei tee asja paremaks, sest selle kohaselt „arst, kes töötab eksperdina või tegutseb eksperdi ülesannetes, peab uuritavat oma rollist teavitama“. Mul oleks küll raske uskuda, et dr. Nurm seda tegi, mistõttu ei ole ta silmas pidanud moodsa meditsiinieetika väga tähtsaid autonoomia ja inimväärikuse põhimõtteid. Nagu öeldud, on arsti tegevuses jätkuvalt väga olulised arstisaladuse hoidmine ning inimese privaatsuse austamine. Juba auväärne Hippokratese vanne annab teada: „Mida ma ka ei kuuleks ravimise käigus või ka väljaspool ravitoiminguid inimese elu kohta, mida mingil juhul ei tohiks levitada, hoian ma oma teada, veendumuses, et niisuguseist asjust kõnelemine on halb.“ Muidugi võib erinevalt tõlgendada seda, mida võib levitada ja mida mitte. Kuid kindlasti ei tee meditsiinieetika panust mitmetele nendele põhimõtetele, mis peetakse eetiliseks ajakirjanikele  Eesti ajakirjanduseetika koodeksis. Pean silmas eeskätt neid punkte, kus isiku privaatsuse murdmist õigustatakse avalikkuse huviga. Nii või teisti on kahetsusväärne ja asjatundmatu, kui ühe valdkonna eetikakoodeksi alusel hakatakse hindama teise valdkonna eetikat. Antud kommentaari puhul jääbki mulje, et doktor on olnud tubli ajakirjanduseetika seisukohalt, kuid arstieetika tundmisega näikse probleemid ilmsed olevat, sest ta ei ole kuigi kõrgelt hinnanud ainukese oma kommentaaris konkreetselt mainitud isiku inimväärikust  ja privaatsust, mis omakorda võib kaasa tuua kahjustamise vähemasti psühholoogilises ja sotsiaalses mõttes.

Olen isegi kurtnud, et meie arstid on õige sõnakehvad ega kipu nii mõnigi kord patsiendile kõike vajalikku piisavalt seletama. Kuid selles olen täiesti veendunud, et pigem rääkigu nad vähem ja ikkagi oma tsunfti parimate reeglite kohaselt kui olla liigjutukad kodanike avaliku huvi ja uudishimu realiseerijatena.  Ma ei soovi kuidagi, et kodanik Nurme „julge“ samm muutuks edaspidi Eesti arstide seas normiks. Kui püüda doktor Nurme kommentaaris  leida positiivsemat poolt, siis pragmaatiliselt oleks see küll väga sobivaks ettekäändeks alustada arutelu nii arstide, ajakirjanike kui poliitikute seas sellest, kuidas sobivalt avalikult vaagida  avaliku elu tegelaste tervist.