Aastavahetusel tehakse tavaliselt kokkuvõtteid läinud aasta olulisest asjadest. Ilmselt tuleb poliitikute möödunud aasta „saavutuste” hulka arvata ka JOKK (juriidiliselt on kõik korrektne) põhimõte, mille kohaselt tegude eetilisust hinnatakse vaid seadustele vastavuse kaudu. Mäletatavasti sai asi alguse mõnedest mahukamatest rahalistest tehingutest, mis paljude arvates ei olnud moraalses mõttes korrektsed. Kui mõjukatelt asjaosalistelt või nende pooldajatelt küsiti arvamust toimunu kohta, siis nende arvates mingeid eetilisi probleeme nendes ettevõtmistes ei nähtud, sest mingeid seadusi rikutud ei oldud ning veelgi enam, enne süü tõestamist kohtus ei saa kedagi süüdlaseks pidada. Need vastused on hämmastaval kombel siiani osutunud sedavõrd efektiivseteks, et võtnud enamikul moraalijüngritel suust järgnevad sõnad ja argumendid. Vaatleksime järgnevalt pisut lähemalt seda päris levinud katset segada omavahel õiguse ja eetika põhimõtted. Küsimus moraali ja õiguse vahekorrast ning omavahelistest suhetest on vististi sama vana kui need valdkonnad ise ning saanud läbi aegade õige erinevaid vastuseid. Laias laastus on mõned vastused püüdnud üht teisele taandada või allutada (nagu ka JOKK), teised jälle näevad õigust ja moraali iseseisvatena ning teineteist mõjutavatena. Vähesed inimesed kahtlevad selles, et juura ja eetika omavad päris ulatuslikku kattuvat osa, samas on paljudele eetika ja õiguse kattuv osa ja vastastikune mõjutamine õige ähmaselt ette kujutatavad. Teatud selguse saamiseks meie loos on väga kasulik meenutada kahte vajalikku täiendust eelöeldule. Kõigepealt võib õigust ja moraali vaadelda õige funktsionalistlikult inimese sotsiaalse käitumise reguleerimise vahenditena, mis suunavad inimese teatud oludes toimima teatud viisil. Kaasajal on sellesse peresse lisandunud veel väga jõulise tegelasena raha ja majanduslik regulatsioon, mis mõnikord on sedavõrd tugev, et kõrvaldab igasuguse respekti nii eetika kui õiguse suhtes. Teiseks on mõnedki õpetatud mehed olnud seisukohal, mille kohaselt ühe ühiskonna juura ja seadused fikseerivad ning viivad ellu selle ühiskonna eetilise miinimumi. Teadupärast järgib seaduste tegemine kaasaegses demokraatlikus riigis kindlat avalikku parlamentaarset rituaali ning seadused kehtivad kogu riigi territooriumil kõigile ühte moodi ja see kehtimine tagatakse riikliku sunniga. Moraalinormid ja eetikapõhimõtted elavad oma tekke ja realiseerumise mõttes hoopis mitmekesisemat ja varjatumat elu. Nad võivad tekkida õige erinevates sotsiaalsetes kooslustes (professionaalsed, kultuurilised, rahvuslikud, usulised jms ühendused) peegeldades seal toimuvat, kuid nende tagamiseks ei vajata mitte juriste, politseid ega vanglaid, vaid pigem hoopis asjaosaliste veendumust nende õigsuses. Mõned nendest veendumustest võivad saada sedavõrd suure tähtsuse ja leviku, et leiavad ühest hetkest alates realiseerumise seadustena kogu ühiskonnas. Läänemaailmas on väga heaks näiteks piibli kümme käsku, kus nii mõnigi põhimõte (näiteks „Sina ei tohi tappa” või „Sina ei tohi varastada”) on tugevasti tsementeeritud riikide õigussüsteemide poolt.
Kuid siirduksime nüüd tagasi JOKKi manu. Äsja esitatud põhimõtete kohaselt on poliitikutel JOKKi pruukimisega õigus ses mõttes, et eetika ja juura on omavahel seotud asjad ning ei ole mingit vajadust ega võimalustki neid sedavõrd vastandada, et nad üksteist kõrvaldama hakkavad. Samas ei ole moraalne ja juriidiline korrektsus kaugeltki üks ja seesama ning võimalikud on olukorrad, kus üks ei tingi ühemõtteliselt teist. Tüüpnäideteks võiks siin olla teise inimese vigastamine enesekaitse olukorras või Eesti olukorras ka nõukogude riigi tagant varastamine selle kahjustamise eesmärgil. Põhiline probleem, mida poliitikute tahtlik või tahtmatu JOKK kaasa toob, ei ole mitte abstraktne ja raskesti määratletav eetilisus või ebaeetilisus, vaid hoopis see, et nad kvalifitseerivad iseenda ja poliitilise eliidi moraalse nivoo vähegi mõeldavale miinimumile, st seadustega määratletud tasemele. Moraalses mõttes oleks muidugi elementaarne, kui seaduste loojad puutumatutena neid ka ise järgiksid. Siinkohal ei ole tõepoolest mingit põhjust arutada seda, et ehk tuleks võimaldada poliitikutele moraalinivoo alandamist alla seadusliku miinimumi, sest selline võimalus tähendab vaid hävingut ühiskonnale, mis tugineb inimeste võrdsusele. Eestis on palju kurdetud, et rahvas ei usalda poliitikuid ja on võõrandunud riigist. Mu meelest tasub selle probleemi põhjusi otsida samuti JOKKist ja poliitikute madalast moraalsest enesehinnangust ning omakorda selle mõjust ühiskonna liikmete moraalsetele ja muudelegi tõekspidamistele. Usaldus inimeste vahel on juba kord selline asi, mida ühelt poolt ei kehtesta paragrahvid ja teisalt paneb see inimesed minimaalse vajaliku ressurssiga järgima ühiseid ideaale. Kuidas ja miks siis ollakse nii edukas pisikeses riigis juba mõnda aega hädas moraali ja eetikaga? Eks vastuseid on pakutud mitmeid. Paljud arvavad, et nõukogude võimu 50 aastat on meile väga laastavalt mõjunud. Teised kurdavad, et raha võim, üleilmastumine ja pluralism on viinud meid raskustesse vaimse enesemääratlemisega. Andrus Kivirähk arvab, et meie ajalooline või pärilik rehepaplus ei lasegi meil endale suuri eesmärke võtta ja realiseerida. Mulle paistab, et ehk isegi hämmastaval kombel on probleemide allikaks olnud ka president Meri ja tookordse poliitilise eliidi kategoorilise õigusriigi nõude ühekülgselt sirgjooneline realiseerimine. Tookord oli vaja seda loosungit pigem ideoloogilistel kaalutlustel teiste põhimõtetega ühiskonna kiireks käimasaamiseks, kuid praeguseks on olukord üksjagu muutunud. Loomulikult on meile vaja läbipaistvat ja demokraatlikku õiguskorda, kuid meie inimestele ja kogu ühiskonnale on vaja ka nõtket moraalset regulatsiooni, mis suurendab usaldust ühiskonnas ja teeb inimese positiivse käitumise märksa mitmekesisemaks. Muidugi ei ole asi vaid poliitikutes, vaid meis kõigis, sest häid seadusi saab importida teistest ühiskondadest, kuid inimesed oma väärtuste ja arusaamadega kujunevad ikka meie kõigi ühistest tegemistest. Tahaks väga loota, et edaspidi võetakse meie õigusriigi loomisel ja talitlemisel märksa enam arvesse kohalikku moraalset kliimat ja taotlusi.
Siiski ei saa kuidagi nõustuda arusaamaga, et poliitikutele piisab täiesti JOKKist kui neile kohasest moraalitasemest. Siinkohal oleks küll paslik meenutada mitmeid Rootsi valitsuse liikmete juhtumisi, kus meie tavaarusaamade järgi õige süütud ettevõtmised on inimestele tingimusteta maksnud ameti. Ja meil kõigil on poliitikute moraalses arengus oma võimalus ja kohustus vähemalt valimiste kaudu kaasa rääkida. Meie mandaati tuleb ka meil endil võtta tõsiselt, sest äravalitud kipuvad seda tavaliselt oma käitumise suure õigustusena käsitama.
Läinud aasta tõi õpetlikult meile JOKKi, kuid loodan väga, et mitte väga kaugel ei ole see aasta, mille lõpus saab rahuldustundega konstateerida, et tol aastal oldi nii paljudes suuremates ja väiksemates tegemistes lisaks juriidilisele korrektsusele seda ka moraalselt.