„Julia”. Näidend William Shakespeare’i sõnadel ja Tiit Ojasoo  lavastus. Eesti Draamateatri etendus 21. jaanuaril  2007 teatri pealaval.

Ei ole vist suuremat kahtlust selles, et Shakespeare’i Romeo ja Julia lugu on viimase aastakümne või mõni aasta pikema perioodi Eesti teatri kõige mängitum klassikatükk olnud. Algab see rida Linnateatri menuka traditsioonilise lahendusega ning praeguseks päädib see Draamateatri modernsema tõlgenduse ja Noorsooteatri/Terminaatori  rock-muusikaliga.

Kuid võtkem viivuks käsile  äsjasel tõelisel talveõhtul rahvusteatris mängitud versioon. Muidugi, mingis mõttes oli selle etenduse käigus klassikat töödeldud, kuid siiski mitte väga suurel määral. Oli küll lisatud kaks täiendavat plaani (videol nähtav näitlejapere argielu ja esimese vaatuse Romeo ja Julia etenduse proov, mis paistis Fellini moodi perspektiivina makaronimaa elule), et vana ja harrast armulugu vaheldusrikkamaks ja kaasaja noorusele paremini seeditavaks teha. Kava kaan räägib koguni, et Julia rokib tões ja vaimus (peaks vist siis 4. plaan olema). Ehk oli see tõesti etenduse korraldajatel plaanis, kuid päriselt sedapsi see vana lugu ikka läinud küll ja oli küll parem, et suzyquatrolikku Juliat meile ei pakutud. Küllap nii mõnigi sooviks roki totaalsust ja sobivust mistahes maises elus ettetuleva olukorra mõtestamiseks, kuid võimsuse ja pealesurumisega ei saa paraku mitte kogu hinge tõlkida ja tõlgendada. Seega siis kolm erinevat avalikku kulgemist laval, kus kaks uuemat püsivat selgesti sellel esimesel ja vanal ning püüavad kuidagi oma vajadust tõestada.

Eks mõned puritaansemad õhkavad, miks peab kaunist klassikat sedamoodi segaseks vassima. Teised, modernsemad, kiidavad ettevõtmist tagant ja nõuavadki, et tõeline klassika peab olema suuteline moodsa elu vabalt tormavale mõttele püsivalt vastu seisma või uusi köitvaid seoseid ja väljapääse pakkuma. Klassikagi peab olema haarav, muidu uhkeldagu teine kuskil vitriinis, kuid mitte tegelikus elus, kus inimestel võimalik nii palju erinevaid asju käsile võtta. Kolmandad on ka veel liikvel ja nemad nõuavad endale õigust asjalikult ükskõiksed olla. Mehkeldagu keegi seal laval vana või uutmoodi, peaasi, et rahvast käib, kassat on, puhvet on avatud ja ennastki saab näidata. Shakespeare’i ajal oligi teater peamiselt viimaste jaoks ning suured ideed-tunded-printsiibid-teooriad tulid heal juhul inimeste peadesse kunagi hiljem  etenduse järel alateadvuse kaudu. Nii et nautige meie kõikelubatavuse ajal kollektiivset ajaveetmise viisi, mille nimeks üks vana naisenimi ja osalised osaliselt ühest anglotsentrilise maailma  kuulsamast teosest. Kas sellel vanal lool meile ka mingi moraal peaks olema, see ei olnudki tol õhtul nii tähtis. Tähelepanu need kaks tundi ja kolmveerand võitsid ja sellest, miks maailm on mõnikord imelik on, mõtlema panid.

Kuid miks pealkirjas on ainult Julia ja kuhu siis Romeo jääb? Kas on naisõiguslased jälle edukad olnud ja mõnede meeste (vähemasti Tiit Ojasoo kui teatriloo tegija) hinge pugenud ja pea sassi ajanud? Naine siis kõigepealt ja ennekõike. See on muidugi kummaline, sest algne lugu ise on ju just selline, kus sotsiaalsed soolised erinevused ei mängi väga suurt rolli, või siiski? Jah, Juliat taheti mehele panna ning see pingestas nii olukordi kui otsuseid, kuid kas sellest on too lugu?   Seda etendust vaadates jääb küll selline mulje. Olgu siis tänapäevase tegeliku elu vägivald videoekraanil või vanemate klassikaline abiellumise surve teises vaatuses. Nii jääbki tunne, et etenduse proov praegusel makaronide maal on see kõige parem parim paik ja olemise viis siin ilmas. Ehk isegi nii, et kogu meie elu võiks päris tegelikkuse või päris etenduse asemel üks (teatri)proov olla, kus asjaosalistel on küll kokkulepitud rollid ja eesmärgiks on elu etendamine, kuid alati võimalik peatuda või midagi korrigeerida. See on üks õige omamoodi vaimne seisund, kus käib korraga tegelik elu ja selle etendamine.  Itaalias on üksjagu just sellist kunsti tehtud, kus elu ja mängu kokteili segamine on tähtsaks tegemiseks, kuid miks mitte seda ka muidu pühalikul Maarjamaal harrastada.

Minu peamine mulje etenduse Juliast kõik kokku on see, et ta on üks vanamoodne tüdruk, kelle sooviks ja saatuseks on elada puhaste värvidega maalimas ning hoida nende värvide puhtust. Ja küllap on seda ka Shakespeare’i Julia, kelle jaoks on olulisim tema enda ehe tunne ja arusaam kui isikliku eksistentsi mõte ja tugi. Kas tükk oli ka armastusest? Ei tea, vist mitte, pigem hoopis armastuse mängimisest. Ja seepärast oli tükk ka hea ja vägagi päevakohane, sest meie praegunegi elu ei tegele niipalju armastuse kui selle mängimisega, mis päris sageli tähendab vaimset rahutust ja sotsiaalsuse survega kohanemist. Isegi riided olid Juliale esimeses vaatuses vanamoodsad selga otsitud, justkui rõhutamaks tema konservatiivset tahtekindlust. Ja alati on kutte, kellele lisaks naiste ihu teatud vormile peavad iluks nende konservatiivset hinge. Nemad on siis Romeod, oma ettekujutuste lummuses.

Etendus on teaduspärast meil kõrgesti pärjatud ning seda kindlasti ka väärt. Nagu räägitud,  oli lavastus huvitav õige erinevatele publiku tüüpidele või klassidele.  Bänd ja selle muusika oli lahe ning andis väga olulise osa kogu lavastuse hinge, milleks paistis olema tõdemus, et elu ei olegi üks väga tõsine asi. Ehk võimas kõrghetk Julia lae alla tõusmise ja hümniliku Volkonski lauluga oli natuke üle pingutatud, kuid loodetavasti oli see paljudele siiski meeliülendav. Näitlejatöödest klappis mulle kõige paremini tol õhtul Margus Prangeli töö ning seda eriti esimeses vaatuses kaasaegsel makaronimaal. Võimsamaks stseeniks oli esimese vaatuse lõpp, kus lavalt tantsiti ära klassikalise loo ohvrid. Seal lõi väga võimsalt ja lummavaltki välja ikkagi see, et isegi kui elu püütakse mängides elada, ei ole elamisest pääsu ja selle panused tavapäraselt kõrged. Luust ja lihast Julia tol õhtul ei klappinud mu meelest nendesse kostüümidesse, kuhu teda tükis pandi, kuid ehk oli seegi üheks lavastaja elumängu etendamise taotluseks või sepitsuseks?