Intro ja probleemiseade

John Searle kuulub nende kaasaegse ingliskeelse filosoofiamaailma äravalitute hulka, kellel on kaasajal päris haruldaselt õnnestunud luua suur ja laialdast tähelepanu pälvinud filosoofiline süsteem, mis haarab enesesse nii inimese, tema teadvuse, keele ja mõtlemise, kui teda ümbritseva füüsilise ja sotsiaalse maailma oma reaalsuses. Tüüpiliselt ameerika pragmaatilistele süsteemidele usub temagi päris tublisti teadustesse, kuid leiab samas filosoofialegi maailma seletamises oma olulise koha. Tema arvates (1999) on teadmise arengule õige tüüpiline, et algselt on probleemid filosoofilised, kuid teatud mõistmise tasemel muutuvad nad pigem teaduslikuks ja empiiriliselt hoomatavateks. Nii on juhtunud tema arvates elusa olemuse mõistmisega, mis praeguseks on tema arvates filosoofilisest probleemist muutunud pigem teaduslikuks probleemiks. Nii on parasjagu juhtumas ka teadvuse probleemiga, mis on äsja taas ja loodetavasti lõplikult saanud teaduslikuks küsimuseks (1998), kus ajutegevuse hoolikas süstemaatiline selgitamine annab vastuse ka igihaljale keha-vaimu probleemile.

Oluliseks verstapostiks tema vaadete arengus on 1980. aastal ajakirjas „Behavioral and Brain” ilmunud artikkel „Vaimud, ajud ja programmid” (Searle, 2001), kus vaagitakse kriitiliselt tehisintellekti valdkonna võimalusi olla „esimeseks teaduseks” vaimse olemuse selgitamisel. Ta eristab seal tugeva ja nõrga tehisintellekti vaadet, millest esimese kohaselt on teadvuse kognitiivsed seisundid teatud arvutiprogrammid ning teise on järgi on arvutid pelgalt töövahendid teadvuse tunnetusliku võime selgitamisel. Searle’i arvates on tugeva tehisintellekti vaade ühemõtteliselt ekslik ning artikli põhisisu ongi seda positsiooni innukalt kaitsta. Üheks vahendiks selles ettevõtmises on tal laialdaselt tuntuks saanud hiinakeelse ruumi mõtteeksperiment, mis illustreerib inimliku argimõistuse vahenditega ja mõistetega, kuidas on põhimõtteliselt võimalik väliselt käituda kellegi-millegi suhtes tähendusrikkalt ometi tegelikult vastavaid tähendusi mõistmata. Searle paistab olema veendunud, et nii elusas ja elutus kui loomulikus ja tehislikus maailmas laialt levinud sisendi-väljundi ja nendevahelise sisendi disain ei ole piisav teadvuslike tunnetuslike (intentsionaalsete) seisundite tekkeks. Searle’i arvates peab intentsionaalsete seisundite genereerimiseks närvirakkude talitluses olema midagi sedavõrd erilist, mida ei ole võimalik leida ei teiste elusate rakuliste ega tehislike eesmärgistatud käitumisega koosluste juures. T märgib ühemõtteliselt, et tugeva tehisintellekti vaate aktsepteerimine toob kaasa selle, et magu, süda, maks ja teised organid on kõik aru saavad alasüsteemid (Searle, 2001, lk. 75). Searle’i jaoks seisneb närvirakkude ja nende koosluste erilisus intentsionaalsete seisundite tekitamisel närvikoosluste eriliselt suures põhjuslikus jõus, mis on suuteline looma erilisi vaimuseisundeid. Käesoleva töö huvi on vaadelda Searle’i teadvuse taga oleva aju ja ajurakkude mõneti erilise ontoloogilise staatuse positsiooni ning mõneti üleolevat suhtumist närvirakkudest erineva rakulise materjali staatusesse. Töö põhiliseks väiteks on seisukoht, et hoolimata tublist pingutamisest ei suuda Searle oma töös esitatud vahenditega kuigi veenvalt tema enda soovitud närvielementide erilist ontoloogilist positsiooni kindlustada ning Searle arutluse tagapõhjaks vaimse masinlikkuse tunnistamine, mis loob omakorda mitmeid järgnevusi kogu masinaasjanduse mõistmisel.

Masinatest ja nende loomusest
Kuigi vaadeldav Searle’i töö räägib eelkõige teadvusest ja selle genereerimise võimalustest, näikse see siiski olema vaid üheks variatsiooniks juba aastasadu mängitud teemal maailmas toimivate agentide masinlikkusest. Ei ole ju tegelikult kuigi keeruline pidada masinaks suurt osa või isegi kogu maailma, mille tööprintsiibid on vastavas ruumipiirkonnas olevad seadused. Siiski ei ole mitmel põhjusel kogu maailma masinaks tegemine humanitaaride seas kuigi populaarne. Kasvõi seepärast, et Jumalat ei ole üldiselt tahetud masinaks pidada, kusjuures see vaade võib põhjustada vähemasti kaks päris erinevat reaktsiooni: (i) Jumal on ise hoopis eriline masinist või insener, kes teeb ja juhib mitut masti masinaid ega saa oma erilisuse tõttu olla masina disainiga või (ii) kui Jumalat ei saa maailma arvata, siis on inimestele temaga vähe peale hakata või pistmist. Ei ole kuigi raske märgata, et kaasaja loodusteadus tunnistab seda teist positsiooni ning sallib gigantse kõikehõlmava iseareneva masina olemasolu ja toimimise vaadet. Järjest vähem kuuleb moodsatest ühiskondadest ka soovimatuse karjeid pidada inimest vaid selle masinavärgi detailideks.

Praegusel ajal ei peeta masinate puhul oluliseks nentida, et masinad on vaid tehislikud inimese poolt kavandatud ja valmis tehtud kooslused. Praegu ei nõua kuigi suurt pingutust vaadelda masinaid märksa üldisemalt metafüüsilise disaini motiividena, kus inimlik päritolu ei oma paljude jaoks nende motiivide tõlgendamisel kuigi suurt tähtsust. Hoopiski vastupidi, inimest ennast ja muudki elavat peetakse pigem üht või teist tüüpi masinateks. See elusa masinlikkuse projekt ulatub tagasi vähemalt Rene Descartes’i aegadesse, kui ta väga selgelt ja sügavalt eristas inimese vaimu ja ihu erinevust ühes kehalise olemusliku masinlikkusega. 18. sajandi prantsuse materialistid La Mettrie ja Cabanis tegid omakorda suure sammu üleüldise masinlikkuse suunas, kui nad pidasid vaimset mitte mingiks eriliseks ontoloogiliseks entiteediks, vaid hoopis kehalise masinavärgiga olemuslikus seoses olevaks. Eks paljud ole kuulnud Cabanis’ muljet avaldavat füsioloogilist seisukohta, et nii nagu magu seedib toitu, on aju vahendiks meelemuljete seedimisel, et aju nõristab mõtet. Mõnedele on see olnud väga raskekujuline pühaduse rüvetamine, teisi on hoopis usutavalt võlunud analoogia lihtsus ja selgus. Praegune arvutite ja informatsiooni universaalsuse ajastu ning nende võimekus on tugevasti toetanud populaarset masinafunktsionalismi vaadet, mille kohaselt on ajugi vaid teatud disainiga masin, mille funktsioneerimise üheks saaduseks on teadvus oma võimalike sisudega, rääkimata siis juba kõigest muust rakulisest.

Nagu kombeks, peaks masinate arutelu lähtuma kõigepealt omaksvõetud ja/või võimalikest masina määratlusest. Encyclopedia Britannica Online on määratlenud masinat eesmärki omava vahendina, mis suurendab või asendab inimese või loomade võimekust füüsiliste ülesannete realiseerimisel. Masinaid iseloomustab üldiselt võime muundada energiat ühes vormist teise ning sisendi, väljundi ja nende vahele jääva muundava üksuse olemasolu. Ka sellest nähtub, et nö tehislik päritolu või elutu olek ei ole sugugi masinaks olemise või mitteolemise keskseteks tunnusteks. Masina elus või elutu olek oli elava filosoofilise arutelu objektiks 1950te aastate teisel poolel, kui näiteks British Journal for the Philosophy of Science avaldas terve rea töid sel teemal erinevatelt autoritelt (RO Kapp , TR Miles, TS Szasz), milles kippus ikkagi domineerima jääma vaade elusa masinlikkusest. Kusjuures selle vaate pooldajad RO Kapp (1954) ja TS Szasz (1958) tegid oma töödes panuse elus masinate teatud spetsiifilisematele omadustele, nt pideva redisaini printsiip (the principle of continuous redesigning) ning enesesäilitamise printsiip (the principle of continuous repair and maintenance) Kappil ja eesmärgipärasus ja reguleeritavus-kontrollitavus Szaszil.

Vaid oletusena võib siin märkida, et John Searle oli 1950tel aastatel oma filosoofiliste tegemiste alguses ning küllap temagi võis olla huvitatud sellest diskussioonist oma filosoofiliste konstruktsioonide loomisel. Teatud tunnuste alusel, nt sisendi ja väljendi olemasu, ei tohiks tal olla mingeid raskusi pidada Descartes’i jälgedel kogu ihulist masinaks või masinlikuks. Keerulisem paistab esialgu olema olukord teadvuse ja selle komponentide ja omadustega. Käesoleva töö huviorbiidis olevast Searle’i artiklist kumab läbi küllalt selgesti läbi autori soov mitte siduda teadvust või vähemasti selle intentsionaalseid seisundeid mistahes elusate või mitteelusate masinate tavapäraste komponentide või nende omadustega. Paraku on sellisele vaateviisile mingitki sorti keha-vaimu dualism õige lähedane, mille avalikust ja ühemõttelisest omaksvõtust ei ole teaduslembene Searle kindlasti huvitatud. Ta pakub oma töös kompromissiks, et tema vaate kohaselt vaid masin suudakski mõelda, kuid siiski vaid väga eriline liik masinaid, milleks on selleks ajud ja masinad, millel on ajuga võrdsed kausaalsed võimed (Searle, 2001, 88). Siit kumab muidugi kohe läbi mitu väga tähendusrikast, kuid probleemset arusaama nii bioloogia kui filosoofia tarvis, näiteks et organid on masinad ja organismid masinate komplektid ning organismi olemasolu ja omadused ei ole bioloogiliste funktsioonide realiseerumiseks kuigi oluline.

Laias laastus on teadvust üritatud sisend-väljund seadmete disaini terminites platseerida kas sisendi ja väljundi vahele nende integreerijaks või siis pigem mingi sobiva süsteemi väljundiks. Eks kumbki positsioon vajab omi eeldusi ja argumentatsiooni, mis vääriks kindlasti omaette uurimust. Vähemasti meid huvitavas töös võitleb Searle vapralt tugeva tehisintellekti vaate vastu, mille kohaselt on teadvusnähud mingi erilise masina sisendit ja väljundit ühendava seadme tarkvaraks. Kuhu siis tema arvates võiks paigutada teadvuse, kui me räägime nendest erilistest masinatest? Searle’i (2000) jaoks on teadvusnähud ikka pigem erilise masina väljundiks, mida iseloomustavad olemuslikult kvalitatiivsus, subjektiivsus, ühtsus, intentsionaalsus, tähelepanu keskme ja perifeeria eristumine, kõikide teadvustatud kogemuste seotus meeleoluga, võime luua terviklikke tajusid ja tuttavlikkus (familiarity).

Searle positsiooni ontoloogiline staatus ja aju eriline põhjuslik jõud
Eks ole ammust aega vaagitud seda, millise staatust omab teadvus inimese struktuuris ja talitluses. Uuemal ajal on vist õige vähe neid, kelle arvates on vaim (ingl. mind) organismis organi staatuses selle sõna bioloogilises tähenduses, mis jätabki järele võimaluse, et vaimne on pigem ühe organi talitlemise saaduseks. Eks muidugi on vaimuteadustes harjutud rääkima vaimu mitmesugustest funktsioonidest ja võimetest, mis toob omakorda kaasa probleeme vastuolutu lihtsa materiaalse ontoloogilise pildi loomisel. Unifitseeritud maailmakäsitluse pooldajatel võib päris raske olla harjuda arusaamaga, et väljunditel on veel omakorda iseseisvad ja erilised väljundid ühes ja samas mõjude ja toimiste ruumis. Samas ei soovi ka psühholoogia veel psüühikat käsitleda läbi puhtalt reduktsionistliku programmi, kus   vaim kaotaks oma staatuse mingisuguse iseseisva ontoloogilise üksusena. Nii või teisiti paistab tavalisest (loomulikust) struktuurist erilise (üleloomuliku) väljundi saamine olevat vastuoluline ettevõtmine, märksa kindlam oleks väita, et eriliseks väljundiks on tarvis ka erilist struktuuri ja/või omadusi. Searle’l näikse see vastuolu olema tema arutluses selgesti silmapiiril, sest ta ei kipu minema välja ka puhtalt erilise väljundi seletusele ning toob mängu erilise põhjusliku jõu, mis on tarvilik intentsionaalsuse tekitamiseks.

Väga huvitavaks teoreetiliseks ja praktiliseks probleemiks on erinevate kausaalse jõudude kvantifitseerimise võimalused, kahjuks jääb Searle kausaalse jõu kvantifitseerimise täpsemal kirjeldamisel õige kidakeelseks ja üldsõnaliseks, mistõttu ei ole tema töödest väga selgelt võimalik aru saada, mida täpsemalt ikkagi kausaalse jõu ja selle suuruse all silmas peetakse.

Kuid tuleksime tagasi teadvuse ja ajutalitluse kausaalse interaktsiooni konteksti. Teadus on ühemõtteliselt empiiriliselt kindlaks teinud, et teadvus oma suurepäraste omadustega ilmneb alles elava rakulise organisatsiooni teatud tasemest või etapist alates. Domineeriva teaduslikust kogemusest arusaama kohaselt ei ole teps mitte iga normaalselt talitlev närvirakkude kogum võimeline teadvust ja selle nähtusid esile kutsuma, nii rakuline või isegi mistahes närvirakuline organisatsioon ei ole piisav tingimus teadvuse tekitamiseks ja Searle arvates on selle põhjuseks puudulik või ebapiisav põhjuslik jõud. Samuti tuleb bioloogiateadusest, et teadvusel on evolutsiooniline iseloom nii üksikindiviidi kui suuremate bioloogiliste üksuste perspektiivis, mis võimaldab kasvõi selle pinnalt rääkida veel ühest evolutsiooni olemuslikust tunnusest, milleks on põhjusliku jõu suurenemine.   Üks võimalus selleks oleks, et teatud liigist alates oleksid närvirakud sedavõrd teistsugused kui varem ning need on võimelised imelist teadvust genereerima. Siiani ei selle kohta empiirilisi andmeid, et mõned närvirakud oleksid kuidagi täiesti erinevad teistest. Samas kuulub bioloogia dogmade hulka arusaam, et sugulisel paljunemisel tekkiv organism algab ühest viljastatud munarakust, mis on kõigi organismi rakkude esivanemaks. Viljastatud munarakku ei peeta üldiselt müstiliselt eriliseks rakuks. Samuti ei usuta, et sellel rakul oleks miski eriline teadvus mingisuguselgi kujul juba olemas. Kuidas siis kasvatada mitte täiesti eriliste närvirakkude põhjuslikku jõudu? Ühes teadustes populaarseks võimaluseks on nende rakkude eriline paigutus ja vastasmõjud erilises närvivõrgus. Selle vaatekoha järgi ei ole teadvus ja intentsionaalsed seisundid mitte niivõrd närvirakkude kui nende poolt moodustatud võrgustiku saadus. Eks muidugi ole siin kohe järgmiseks küsimuseks, mis teeb siis ühe võrgustiku sedavõrd eriliseks. Seega oleks vaja teadmisi teatud üksikute (närvirakud) teatud paigutuse kohta. Samas on ilmne tõdemus, et see ei ole pelgalt mistahes objektide ruumiline paigutus. Muidu oleks võimalik näiteks mõelda, et isiku vaimne areng polegi muud, kui teatud üksuste nihutamine kuskile ruumipunkti. Lisaks ruumilisele paiknemisele peavad need objektid olema sellised, et kogu nende kooslus on suuteline teatud omadusi evima. Kui esmast tähtsust omavad siiski koosluse kui terviku ja mitte selle üksikelementide omadused, siis tulevad koheselt kriitiliste toimijatena mängu seosed ja interaktsioonid, mis omakorda lähtuvad koosluse struktuursetest osadest ning neid ümbritsevast keskkonnast. Nii või teisti on nii Searle’i kirjutisest kui üleüldse ikkagi küllalt keeruline hoomata, kuidas keemiliste elementide eriline ruumiline konfiguratsioon on suuteline tekitama intentsionaalseid seisundeid ning kuidas seda toimimist viia teatud piisava tugevusega põhjusliku jõu konteksti ja mõistetesse. Eks tuleb mängu võtta kindlasti ka kogu organismi ja seda ümbritseva ruumi struktuurne kontekst, sest see loob laiema keskkonna rakkude, sh närvirakkude, korrastatud käitumiseks. Ehk annab just selline organisatsioon aluse erinevate käitumistasemete tekkeks, millest üks või mõni võiksid olla teadvusega iseloomustatud.

Et inimteadvuse näol on meil olemas üks selge ja konkreetne näide intentsionaalsete seisundite realiseerumisest, siis on väga loomulik viis läheneda üldisematele probleemidele läbi nähtuse konkreetse realiseerumise. Selles mõttes on õpetlik kaasaegne teadvuse neuraalsete korrelaatide ja mehhanismide jaht neuroteadustes. On saanud empiiriliseks tõsiasjaks, et normaalseks teadvuseks ei ole vaja kogu aju, vaid selle teatud osi. Küllap peavad siis nendes aju osades toimuma just teadvuseks tarvilikud sündmused. Kuid sealsed närvivõrgud koosnevad bioloogia põhitõdede kohaselt ikka tavalistest närvirakkudest, millel puuduvad mingid täiesti erilised omadused, seega näikse selles mängus enam tähtsust omavat rakke ümbritsevad olud, mis pakuvad teatud kujuga ruumi ja on täidetud keemiliste ühendite kokteili sisaldava keskkonnaga. Probleeme ei ole kuigi palju intentsionaalsete seisundite suure võimaliku arvuga, sest kriitilistes ajupiirkondades olevate materiaalsete osakeste võimalike konfiguratsioonide arv ületav märgatavalt meie ettekujutatavate intentsionaalsete seisundite hulka. Seevastu on aga probleemid intentsionaalsuse ja teadvuse mõnegi teise omaduse või võime enda loomusega, mis paljude arvates on sedavõrd tõsised, et mahugi olemasolevasse teaduslikku maailmapilti. Searle ei taha kuidagi loobuda teadusest oma argumentatsioonis, mistõttu tuleb tal leppida teaduse arengu iseärasuste ja relatiivse iseloomuga, mis kipuvad teinekord paratamatult filosoofilise arutluse tegema vastuoluliseks ja takistama mingil konkreetsel ajamomendil selle ühemõttelist lõpuleviimist.

Kui püüda Searle’i töös esitatu põhjal formuleerida vaimsele, sh selle intentsionaalsetele sisudele, piisavaid ja tarvilikke tingimusi, siis tuleks välja, et teatud närvirakkude (kuid mitte (maksa)rakkude) teatud organisatsioon näikse olevat vaimse piisavaks tingimuseks ning materiaalse organisatsiooni teatud tugevusega kausaalne jõud on vaimse tarvilikuks tingimuseks. Kui nimetatud piisavate tingimuste otsingud näikse empiirilisele teadusele olema täiesti jõukohane ülesanne, siis tarvilik teatud põhjuslikkuse tuvastamine ja mõistmine vajab jätkuvalt veel hoolikat kontseptuaalset sõelumist. Just see viimane paistab olema oluliseks pinnaseks David Chalmersi (1999) teadvuse kergete ja raskete probleemide olemuslikus eristamises.

Kokkuvõtteks
Filosoofia flirt teadusega võib nii filosoofidele kui teadlastele mõnikord keeruliseks kätte ära minna, sest teaduse metodoloogiasse ei kipu enamasti ära mahtuma vaid subjektiivse kontseptuaalsed ponnistused ning samas ei pruugi filosoofid lõpmatult taluda olemuslikult konkreetse olukorraga piiratud empiirilist diktaati. John Searle on siiski olnud märkimisväärselt osav filosoofia ja teaduse kokkupuutesse viimisel ega ole takerdunud mõlemaga äärmustesse. Pigem on temagi missioon olnud otsija, kes otsib selgust pigem sõnade hulgast, kuid tema otsing ei ole muidugi mitte sihitu ekslemine, vaid pigem hoolikas vaimne sõelumine.

Rakkude potentsiaal on elu jooksul nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt muutuv ning rakud realiseerivad vaid teatud osa oma potentsiaalist ning need teokssaamised loovad organismile teatud tähenduslikke võimeid, millest enamikku saab küllalt hästi kirjeldada sisendi-väljundi või nende omavahelise ülemineku ehk laiemas komputatsioonilises võtmes. Nii nagu magu ei ole võimeline nägema, ei ole aju ega tema komponendid arendama suurt mehhaanilist jõudu või pumpama verd vereringes või seedima toiduaineid, kuid teatud asjade ajamiseks on nad organismi piires võimelised ning selleks ka väga sobivad. On raske ette kujutada sellise spetsiifilisuse taustal, mida Searle peab tegelikult silmas erilise aju eriliselt suure põhjusliku jõu all. Sellel põhjuslikul jõul lastakse paista küll suure väe või hiiglasena, kui paraku ei ole tal toetuspunkti realiseerumiseks, just sarnaselt Searle’i enda etteheitega, et tarkvara vajab realiseerumiseks riistvara. Seega paistab, et nii Searle poolt kritiseeritut kui soovitut on tabanud sama saatus: mingi küll midagi otsima, kuid ootamatult jõuti ikkagi otsingu algpunkti tagasi.

Searle’i ontoloogiline realism kipub ebakindel olema: ühelt poolt paistavad teadvus ja selle intentsionaalsus midagi väga erilist olema, kuid tema poolt respekteeritud (närvi)teaduse positsioonidelt on nad ikkagi tavalised — vaid teatud rakkude teatud talitluse tagajärjeks. Nii või teisiti kuulub Searle La Mettrie kunagise „skandaalse” projekti jätkajate ja arendajate hulka. Et vaimse masinlikkusega ei ole kõik veel kaugeltki selge, siis on värskemad kontseptuaalsed rännakud, teisisõnu filosoofiad, tänagi nii keha kui vaimu asjus jätkuvalt tarvilikud.

Kirjandus

1. Chalmers DJ. Otse teadvuseprobleemi kallale. Akadeemia, 1999, nr 7, lk 1408-1439.
2. EncyclopediaBritannicaOnline, märksõna machine, http://www.britannica.com/ , 24.09.2006.
3. Searle JR. Vaimud, ajud ja programmid. Akadeemia, 2001, 1, 66-91.
4. Searle JR. Howtostudyconsciousnessscientifically? Phil.Trans. R. Soc.Lon. B, 1998, 353, 1935-1942.
5. Searle JR. Thefuture of philosophy.Phil.Trans. R. Soc.Lon. B, 1999, 354,2069-2080.
6. Searle JR. Consciousness.Annu.Rev.Neurosci., 2000, 23, 537-578.
7. Kapp RO. Living and lifeless machines. Brit. J. Phil. Sci., 1954, 5, 91-103.
8. Szasz T. Men and machines.Brit. J. Phil.Sci., 1958, 8, 310-317.