Meditsiinifilosoofia * Andres Soosaar * 2015
ALGUS ǁ MEDITSIIN KUNSTI ALLIKANA ǁ MEDITSIINIFILOSOOFIA VIITED,
TEKSTID ja ALLIKAD ǁ
INIMESETEGU ANATOOMIKUMIS
Emajõe Suveteatri etendus „Frankenstein”
Vanas
Anatoomikumis 2005. a 25. septembri mitte väga hilisel õhtul
Sel sügisel üritatakse
siis Toome peal mitme õhtul uusi inimesi teha. Aegajalt sattusid inimeseteole
mõned sünnitusküpsed naised, aga ehk olid nad pisut viltu läind,
kuna nende koht võinuks olla ka mõnikümmend meetrit eemal sünnitusmajas. Neil
ei olnud lihtsalt inimeseteole asja, sest nendest tulid inimesed loomulikul
viisil. Aga meie lugu on ebaloomulikust inimeseteost ja selle tagajärgedest.
Võib muidugi küsida, kas saab üldse midagit siin
ilmas valmistada ebaloomulikul viisil. Kuid selline küsimuse püstituski viitab
juba küsijale kui teadlasele, sest tema jaoks on loomulikkuseks loodusseadused
ja mitte harjumuspärane asjadekäik. Nad pigem kipuvad seda meelt olema, et
harjumused vaid peidavad tõde ja halbadest harjumustest tuleks igal juhul
loobuda.
Teadusemees
Viktor segas mitu head nädalat seal head teist ja paremat kraami kokku ning
tulemuseks tuligi teine Viktor, keda autor tahtis küll vist väga oma näo järgi
vormida, kuid see asi ei kukkunud tal kõige paremini välja ja sündmustest ette
rutates oli ka noorema Viktori hing üksjagu teistsigune
kui esimese oma, nii et lõpus olid nad enamjaolt ikka riius. Aga noorem Viktor
oli päris andekas mees ja õppis pärast esimest kohmetust kenasti ära moodsa elu
kunstid ja trikid ja asus lõpuks oma meestega juba mõnda aasta üksi ja räämas
olnud anatoomikumi remontima. Kuldaväärt ettevõtmine, mis on eeskujuks meie
enda kogukonnale, sest ei siiani ei ole suuremat selgust, mis sellest
arstiteaduse monumendist ikka edaspidi saab (NB! 2015. a on pilt muidugi juba
täitsa selge). Aga oh häda, noorem Viktor hakkas äkitselt vanemalt omale
sõbrannat välja pressima ja see plaan ei sobinud vanale Viktorile kuigivõrd
ning alles kõige karmim tema ihuvilja tapmisega kohutamine pani vanema Viktori
taas kolbe ja lahuseid liigutama. Miks oli aga nooremal Viktoril tarvis seda
valmistatud sõbrannat, mitte aga kedagi tavalisest lihast ja luust enda ümbert?
Kas lõi seal ikkagi välja Viktorite sarnasus ja egoism, et ma ise suurim
ilutegija? Äkki oli vanem Viktor seepärast ettevõtmisele nii vastu, et kartis
sealt kaunitari tulevat, kes endalgi mõistuse ära kannab? Aga peamine on see,
et naisetegu jäi katki ja etendus sellega ka lõppes ja üks sõnumitest vast see,
et masinaid ja mõistust saab juba järgi teha küll, tunnet ja ilu ikkagi mitte
ja polegi ehk seda luust ja lihast inimestele tarvis. Veel käisid aegajalt toas
ringi Frankenstein ja vaimud-kummitused, mu meelest
ei olnud neist muud suuremat, kui andsid toimuvale meeleolu ja vaimude puhul
kippus ka küsimuseks, kas oli ka nende päritolus vanema Viktori käsi mängus,
kuid igatahes aegajalt nad sujusid mööda tuba. Eks jah, sisu poolest oli
tegemist moraliseeriva tükiga, et, mehed, ärge mängige tikkudega, st
inimesetegemisega, sellest võib ettevaatamatuse korral palju pahandust tulla.
Kindlam on olla ikka vanaviisi ja pikkamööda, siis ei ole ka suuremat
arusaamatust karta ning ei ole sugugi kindel, kes siis lõpuks võidakse kokku
keerata. Mu meelest on asjade seis paraku juba selline, et vanemaid Viktoreid
on maailmas juba kümneid kui mitte sadu tegutsemas ja mitut sorti kloonimised
nende pühendumise ülim eesmärk. Mõned võitlevad valjusti selle vastu, kuid meie
praeguse elu suureks ideaaliks on kasu ja sellisel juhul pakub eluteadus
arvukalt olukordi, kus kloonimine olemasolevaid hädasid ja kannatusi kenasti leevendaksid.
Ja kui loomulikkuseks peaks saama loodusseadused, siis on viimanegi takistus
tee pealt läinud neid inimesetegusid tulevikus takistada. Peab see küll üks
väga suur hirm olema, mis teadusemehi oma teelt pööraks. Nii et moodne lugu
vanas hoones, seda kindlasti.
Kuid kunagi
oli ka anatoomikum moodne maja, seal ei panustatud sugugi vanadele vaimudele ja
pimedatele nurkade. See oli hulk aega arstiteaduse tempel, kus kummardati
loodust kõige ajakohasemal viisil, kuid kummardajad oli ikkagi inimesed lihast
ja luust, oma suurte aadete ja pisikeste nõrkustega. Tol septembriõhtul oli
kohal palju meedikuid, kes vähem või rohkem aastaid tagasi tudengitena mõned
aastad oma elust selles majas tarkust ja oskust nõudlemas käisid. Paljude puhul
oli tunda äratundmist ja õhkamist, kuidas tookord kõik oli olnud. Usun, et
nemad tundsid tol õhtul end palju kindlamalt kui näiteseltskond, kes vaid
nendeks kordadeks on arstiteaduse interjööri pandud ja mõnikord seal õige
kohmakad tegutsesid. Kuigi majas pole praegu seda elu, mis tookord, on seal
veel siin-seal seda hõngu, mis aastakümneid tagasi. On selge, et arstiteadlased
sinna majja oma tööd tegema enam ei tule ja seetõttu üleval küsimus, kes tuleb?
Oleks loomulik, kui osagi hoonest talletab ja näitab seda, mis maja hiilgeaegadel
seal toimus ja teine osa võiks omal viisil seda vaimsust toetada ja täiendada.
Ja toas
tegid oma tööd näitlejad, ja tegid seda hästi. Eriti tahaks tunnustada Alo
Kurvitsat, kes tegi oma rolli suurima loomulikkusega ja lisas kogu loosse väga
olulise ja vajaliku koguse inimlikkust. Lavastajale tahaks stiilipuhtuse
huvides soovitada, et ta ei laseks publikule jagada nii valgeid kui siniseid
kitleid, vaid ainult valgeid. Kui aga plaaniks oli lasta valida, kas vaataja
tahab samastada end õpetlase või koristajaga (oli etenduses ka päris tähtis
nina), siis oleks parem sellest ka
kuskil selgesti teada anda. Ehk tuleb veelgi võimalust käia anatoomikumis kui
teatrimajas ja seda ka siis, kui uued peremehed seal end kindlamalt sisse
seadnud?
1. oktoobril
2005, õige pisut parandatud 07.08.2007 ja 18.05.2015