Meditsiinifilosoofia * Andres Soosaar * 2015

ALGUS ǁ MEDITSIIN KUNSTI ALLIKANA ǁ MEDITSIINIFILOSOOFIA VIITED, TEKSTID ja ALLIKAD ǁ


INIMESETEGU ANATOOMIKUMIS

Emajõe Suveteatri etendus „FrankensteinVanas Anatoomikumis 2005. a 25. septembri mitte väga hilisel õhtul

 

Sel sügisel üritatakse siis Toome peal mitme õhtul uusi inimesi teha. Aegajalt sattusid inimeseteole mõned sünnitusküpsed naised, aga ehk olid nad pisut viltu läind, kuna nende koht võinuks olla ka mõnikümmend meetrit eemal sünnitusmajas. Neil ei olnud lihtsalt inimeseteole asja, sest nendest tulid inimesed loomulikul viisil. Aga meie lugu on ebaloomulikust inimeseteost ja selle tagajärgedest. Võib muidugi küsida, kas saab üldse midagit siin ilmas valmistada ebaloomulikul viisil. Kuid selline küsimuse püstituski viitab juba küsijale kui teadlasele, sest tema jaoks on loomulikkuseks loodusseadused ja mitte harjumuspärane asjadekäik. Nad pigem kipuvad seda meelt olema, et harjumused vaid peidavad tõde ja halbadest harjumustest tuleks igal juhul loobuda.

Teadusemees Viktor segas mitu head nädalat seal head teist ja paremat kraami kokku ning tulemuseks tuligi teine Viktor, keda autor tahtis küll vist väga oma näo järgi vormida, kuid see asi ei kukkunud tal kõige paremini välja ja sündmustest ette rutates oli ka noorema Viktori hing üksjagu teistsigune kui esimese oma, nii et lõpus olid nad enamjaolt ikka riius. Aga noorem Viktor oli päris andekas mees ja õppis pärast esimest kohmetust kenasti ära moodsa elu kunstid ja trikid ja asus lõpuks oma meestega juba mõnda aasta üksi ja räämas olnud anatoomikumi remontima. Kuldaväärt ettevõtmine, mis on eeskujuks meie enda kogukonnale, sest ei siiani ei ole suuremat selgust, mis sellest arstiteaduse monumendist ikka edaspidi saab (NB! 2015. a on pilt muidugi juba täitsa selge). Aga oh häda, noorem Viktor hakkas äkitselt vanemalt omale sõbrannat välja pressima ja see plaan ei sobinud vanale Viktorile kuigivõrd ning alles kõige karmim tema ihuvilja tapmisega kohutamine pani vanema Viktori taas kolbe ja lahuseid liigutama. Miks oli aga nooremal Viktoril tarvis seda valmistatud sõbrannat, mitte aga kedagi tavalisest lihast ja luust enda ümbert? Kas lõi seal ikkagi välja Viktorite sarnasus ja egoism, et ma ise suurim ilutegija? Äkki oli vanem Viktor seepärast ettevõtmisele nii vastu, et kartis sealt kaunitari tulevat, kes endalgi mõistuse ära kannab? Aga peamine on see, et naisetegu jäi katki ja etendus sellega ka lõppes ja üks sõnumitest vast see, et masinaid ja mõistust saab juba järgi teha küll, tunnet ja ilu ikkagi mitte ja polegi ehk seda luust ja lihast inimestele tarvis. Veel käisid aegajalt toas ringi Frankenstein ja vaimud-kummitused, mu meelest ei olnud neist muud suuremat, kui andsid toimuvale meeleolu ja vaimude puhul kippus ka küsimuseks, kas oli ka nende päritolus vanema Viktori käsi mängus, kuid igatahes aegajalt nad sujusid mööda tuba. Eks jah, sisu poolest oli tegemist moraliseeriva tükiga, et, mehed, ärge mängige tikkudega, st inimesetegemisega, sellest võib ettevaatamatuse korral palju pahandust tulla. Kindlam on olla ikka vanaviisi ja pikkamööda, siis ei ole ka suuremat arusaamatust karta ning ei ole sugugi kindel, kes siis lõpuks võidakse kokku keerata. Mu meelest on asjade seis paraku juba selline, et vanemaid Viktoreid on maailmas juba kümneid kui mitte sadu tegutsemas ja mitut sorti kloonimised nende pühendumise ülim eesmärk. Mõned võitlevad valjusti selle vastu, kuid meie praeguse elu suureks ideaaliks on kasu ja sellisel juhul pakub eluteadus arvukalt olukordi, kus kloonimine olemasolevaid hädasid ja kannatusi kenasti leevendaksid. Ja kui loomulikkuseks peaks saama loodusseadused, siis on viimanegi takistus tee pealt läinud neid inimesetegusid tulevikus takistada. Peab see küll üks väga suur hirm olema, mis teadusemehi oma teelt pööraks. Nii et moodne lugu vanas hoones, seda kindlasti.

Kuid kunagi oli ka anatoomikum moodne maja, seal ei panustatud sugugi vanadele vaimudele ja pimedatele nurkade. See oli hulk aega arstiteaduse tempel, kus kummardati loodust kõige ajakohasemal viisil, kuid kummardajad oli ikkagi inimesed lihast ja luust, oma suurte aadete ja pisikeste nõrkustega. Tol septembriõhtul oli kohal palju meedikuid, kes vähem või rohkem aastaid tagasi tudengitena mõned aastad oma elust selles majas tarkust ja oskust nõudlemas käisid. Paljude puhul oli tunda äratundmist ja õhkamist, kuidas tookord kõik oli olnud. Usun, et nemad tundsid tol õhtul end palju kindlamalt kui näiteseltskond, kes vaid nendeks kordadeks on arstiteaduse interjööri pandud ja mõnikord seal õige kohmakad tegutsesid. Kuigi majas pole praegu seda elu, mis tookord, on seal veel siin-seal seda hõngu, mis aastakümneid tagasi. On selge, et arstiteadlased sinna majja oma tööd tegema enam ei tule ja seetõttu üleval küsimus, kes tuleb? Oleks loomulik, kui osagi hoonest talletab ja näitab seda, mis maja hiilgeaegadel seal toimus ja teine osa võiks omal viisil seda vaimsust toetada ja täiendada.

Ja toas tegid oma tööd näitlejad, ja tegid seda hästi. Eriti tahaks tunnustada Alo Kurvitsat, kes tegi oma rolli suurima loomulikkusega ja lisas kogu loosse väga olulise ja vajaliku koguse inimlikkust. Lavastajale tahaks stiilipuhtuse huvides soovitada, et ta ei laseks publikule jagada nii valgeid kui siniseid kitleid, vaid ainult valgeid. Kui aga plaaniks oli lasta valida, kas vaataja tahab samastada end õpetlase või koristajaga (oli etenduses ka päris tähtis nina), siis oleks parem  sellest ka kuskil selgesti teada anda. Ehk tuleb veelgi võimalust käia anatoomikumis kui teatrimajas ja seda ka siis, kui uued peremehed seal end kindlamalt sisse seadnud?

 

1. oktoobril 2005, õige pisut parandatud 07.08.2007 ja 18.05.2015