Meditsiinifilosoofia * Andres Soosaar * 2015
ALGUS ǁ MEDITSIIN KUNSTI ALLIKANA ǁ MEDITSIINIFILOSOOFIA VIITED,
TEKSTID ja ALLIKAD ǁ
Inimese (mitte)kohanemisest
Vanemuise etendustes
¤ „Salemi nõiad“ (The Crucible). Arthur Milleri
näidend, Ain Mäeotsa lavastus. Vanemuise etendus 10. detsembril 2006 kell 16 Sadamateatris;
¤ „Elling”. Axel Hellsteniuse,
Ingvar Ambjornseni ja Peter Naessi
näidend ning Ain Mäeotsa lavastus. Vanemuise etendus 22. detsembril 2006 kell 19 Tartu Saksa Kultuuri Instituudis.
Need kaks Vanemuise tükki on
väliselt muidugi õige erinevad, kuid suuremas võtmes on need ometi päris samast
asjast: sellest kuidas inimene kohaneb või ei kohane ühiskonnaga. Muidugi võib
sellise sildi vaata et igale etendusele külge riputada, kuid nendes kahes
etenduses on see küsimus väga visalt väga keset lava. Olgu kõigepealt jutuks
varasem Milleri nõidade lugu. Ei olnudki varem ühegi
tüki viimasele etendusele varem sattunud, kuid ega seal ses mõttes midagi
erilist ka ei juhtunud. Kõnesid ei peetud ega erilist meeleliigutust välja ei
näidatud, kuid lilli jagati ja rahvas plaksutas üle keskmise (vaevalt siiski,
et viimane etendus seda kätte kokkulöömise indu eriliselt mõjutas). Väga
kokkuvõtlikult oli ikka väga hea, et sai viimasel võimalusel see lugu ära
vaadatud.
Muidugi ja jälle vaimustas Arthur Milleri lugu ja tekst. Minuga oli see kord juba
juhtunud tema Hinnaga Vanemuises aastaid tagasi. Magasin sõna otseses mõttes
tookord suurema osa esimesest vaatusest ja teisega sain elu ühe kõige suurema
elamuse. Ao Peep oli tookord ekstraklass. Draama þanr on juba kord eetika
kandumine ilukirjandusse ja lavakunsti ja Milleri
käesolev lugu on tõeliseks ja suureks moraalisõlmeks, mida päriselt lahti
harutada ei olegi vist võimalik. Küllap see on ka hea kunsti tunnuseks, et ei
ole üheselt lahatav nägudeks ja tegudeks ning innustab lugeja-vaataja enda
fantaasiat. Tõepoolest on autoril õnnestunud ühte töösse kokku siduda sedavõrd
palju panuseid, (eel)arvamusi ja tegemisi, et kokku
tuleb neist üks võimas vaimne monument nii inimese närususele kui suurusele. Kuigi
lugu ise oli juhtunud juba aastasadu tagasi ja nõiad ei pälvi ammu enam
väikestki hukkamõistu, ei ole see sugugi vaid rekonstruktsioon ammumöödunud
aegadest, vaid võimas hoiatus, et olge valvsad, sest midagi sellist võib ka
praegu kergesti ja suures ulatuses juhtuda, kui sootsium läheb karmilt kallale
oma elementidele. Oh, kui palju on seda olnud
ja pole sugugi välistatud selle juhtumine edaspidi!
Niisiis on loo peaküsimuseks ikka inimese ja sootsiumi vahekord ehk kui palju
suvatseb ühiskond jätta ruumi isiklikule. Vaimses proþektorivihus on kõigepealt
mees (Riho Kütsar) ja naine (Helena Merzin) Proctorid, seejärel kogu
hulluse esile kutsunud pastor ja tüdrukud ja kõige lõpuks hulluse realiseerinud
ühiskondliku võimu esindajad. Puritaanne
Massachusetts pakkus meile kogemiseks
õppetunni, kuhu võib välja jõuda mõne fundamentalismiga. Midagi sellist
on tõsisemal kujul juhtunud ka meie küüditamiste ajal pool sajandit tagasi, kui
robustse võimu abiga hakati klaarima inimeste omavahelisi suhteid. Ei hakkaks
siin isegi tavalisest argipäevast, kus sotsiaalsed positsioonid nii sageli
inimeste vahelisi suhteid teevad. Kuigi
tegelikkuse juhtunu seletamiseks ringlevat mitmeid versioone kuni tungaltera hallutsinogeense toimeni välja, on Milleri
õige inimlik alatuse versioon sellest ikkagi väga usutav. Ta on seda teinud
ameerikalikul muinasjutulis-muusikalilikul moel, kus hea ja halva vastandumised
tehakse lihtsaks ja selgeks. John Proctor on selle
muusikali kangelane, kes tegi halbu asju, kuid lõppude lõpuks läks pühakuna
surma. Tema käitumine oli murdepunktiks ka kogukonna võimumeestele, kes said
isegi aru olukorra valelikkusest, kuid lootsid ise jääda õigeks ikkagi inimeste
arvelt, kes pidid oma olematut süüd tunnistama. Seega ei huvitanud võimumehi
kuigivõrd inimene üksi võetuna, vaid pigem taltsa karja taltsa elemendina. Eks
kohanemisestki saab siin rääkida kahte moodi. Kiire kohanemine olnuks muidugi
elu ja olu päästev, kuid nii mõnelegi tulnuks see enesesalgamise hinnaga.
Aeglase kohanemise hinnaks võivad olla piinad, vaevad või isegi elu, kuid
inimese mina jääb salgamata ning pikas perspektiivis võib ühiskondki toimunust
õppustki võtta. Mr. Proctori kangelastegu oligi see,
et ta loobus kiirest kohanemisest ning suunas seeläbi vaimse prozhektori võimumeestele. Omaette huvitav küsimus on
võimumeeste sotsiaalse kohanemise kiirus ja iseloom. Õige tavaliselt on see
2-faasiline: kõigepealt hangitakse võimu kiire kohanemisega, mille järel ei
taheta enam ise kohaneda, vaid pigem soovitakse teiste tingimusteta kohanemist.
Lavastus ise oli tehtud tõusvas joones, mis on alati sündmuseks eesti teatris.
Riho Kütsar ja Helena Merzin
Proctoritena tegid kindlasti hea ja meeldejääva
esituse, Indrek Taalma võimu kõrge esindajana samuti.
Kuigi lugu on potentsiaalselt vägagi psühholoogiline, jäi see külg etenduses
pisut tahaplaanile. Just saatanlik tüdruk Abigail Williams jäi ses mõttes õige steriilseks ega lisanud etendusse
sedavõrd pinget kui tema tegelaskuju ja tekst seda võimaldanuks ning Kütsari John Proctorgi ei näidand laval küll mingeid nõrkusi-ihasid tüdruku suhtes.
Tüdrukute märatsemine jäi samuti õige kunstlikuks. Kokkuvõttes oli lavastus
siiski hästi tehtud ning väärib kindlasti päris kena kohta eesti
teatrikalmistul. Olgu muld talle, st etendusele, kerge!
Teine lavalise kohanemise lugu on hoopis teisest ajast ja puust, kuid inimese
ühiskondliku kohanemise teema sellest hoolimata jätkuvalt seesama. Elling (Riho
Kütsar) ja ta kaaslane Kjell
Barne (Margus Jaanovits) on vaimust pisut vaevatud,
aga siiski sedavõrd tublid, et nad saavad sotsiaalkorteri ning võimaluse taas
tavapärasesse iseseisvasse ellu naasta. Ja lugu näitab õige kenasti, kui
keeruline see isegi õige lihtsate asjade ajamisel ikkagi saab olla. Sõnumi
tonaalsus on eelmisega võrreldes hoopis midagi muud, väljapääsmatu sotsiaalse
surutise asemel on siin olud märksa kelmikamad ja pehmemad. Ei ole siin
hamletlikku võitlust olemise eest, vaid hoopis ühiskondlik ettekanne, kus
kandikul erinevad võimalused. Keegi ei taha ega kavatse peategelasi kuhugile
pressida, selle asemel innustatakse neid erinevatel viisidel ise koos teistega
olema. Mitmekesine portree Põhjamaade poputavast ühiskonnakorraldusest, mida
mõned tugevad teinekord igavaks ja tüütukski peavad. Tükk on justkui üks vaimse
embrüoloogia ülevaade, kus peategelased alustavad oma sotsiaalsest seadistumist
õige algusest ja saavad sellega ka päris kenasti hakkama, ilma et nad etenduse
lõpuks oma lage saavutatud oleks. Ollakse nii väga kinni selles väheses, milles
tuntakse kindlust ja tasapisi õpitakse ka uut. Samas lastakse fantaasiatel
lennata, mis ongi ehk selles loos kohanemise mootoriks tehtud. Etendus toimus
Saksa kultuuri instituudi saalis, mis annab lavastusele nii võlusid kui
piiranguid. Vähe ruumi ja tegelasi,
vahetu kontakt, lihtsad vahendid määrasid paljuski etenduse õhustikku.
Igasuguse kahtluseta oli selle õhtu täheks Margus Jaanovits,
kelle Kjell Bjarne oli
täpselt see, kes ta olema pidi ja olla sai. Mulle on see üks tema paremaid
rolle, mida on õnnestunud üldse näha. Pisut reservi oli noorukese Ragne Pekarevi tegemistes, kuid
eks kogemus tule ikka tööga ning kostümeeritud keha tegi siiski tubli osa
vajaminevast siiski ära. Kütsari Elling paistis Kjell Bjarne kõrval kuidagi liiga
normaalne vend olevat, seal oli rohkem jonni ja isekust kui vajalikku ohohhi, kuid asi toimis sellele vaatamata. Päris huvitav
kuju oli Margus Luige sotsiaaltöötaja, kes paistis oma stereotüüpidelt samuti
sotsiaalkorteri päritolu olema.
Niisiis, kohaneda või mitte kohaneda, selles on teinekord küsimus ja mitte
väike? Nende pärast, kes suudavad seda küsimust endale tõstatada või veelgi
enam, sellele ka vastata, ei pruugi küll ülemäära muretseda.
12.– 28. detsembril 2006