Karmimatel nõukogude aegadel oli inimene kui element ametlikus kõnepruugis õige tavaline ja seda muidugi halvustavas ja kurjakuulutavas tähenduses, sest tookordsele ühiskonnale vaenulik element (ainsuses  pigem sotsiaalse grupi tähistajana) oli vaja neutraliseerida, kõrvaldada, hävitada, ümber kasvatada jne.
Jättes kõrvale sellised tugevasti paikapanevad hoiakud ja tegutsemised ning vaadates inimühiskonda päris funktsionalistlikult, ilmneb ikkagi, et inimene on vähemasti osaliselt väljapääsmatult ühiskonna element. Muidugi on sellele elemendi staatuse suureks väljakutseks selline väärt võimalus kui vabadus, mida mistahes praeguse ühiskond kipub oma liikmetele veendunult jutlustama ja erienval moel ka pakkuma. Kaasaegsetes lääne ühiskondades on praegu saadaval selline võimalus, et üldse olla inimene justkui täiesti vaba, kuid tegelikkus on ikka selline, et mingi arv tunde nädalas, aastas või mõnes teises ajaühikus tuleb olla  ühiskonna teenistuses ja seda väljapääsmatult. Ühiskonnad on haaranud enda kätte valdava enamuse inimest vahetult ümbritseva keskkonna ja kehtestanud seal rahal ja majandamisel põhineva käitumise, mis mõõdab iga inimese vabadust tema käsutuses oleva raha hulgaga. Ainult õhk jätkuvalt veel tasuta hingata, kõik muu on saadud juba turule müügiks tuua. Kas turg ja raha on siis pahad? See on kuidas võtta. Raha ja turg  kui jaotajad on mõne jaotusmehhanismi realiseerimiseks väga hea või isegi parim vahend. Raha ja turg on ühiskonnas seesama kui aritmeetikas harilike murdude ühisele nimetajale viimine, juba kaugelt on näha, mida üks või teine üldse ka väärt on. Raha ja turgu on vaja eelkõige just inimelementidele ühiskonnale mõistliku käitumise korraldamiseks: mida paremini inimelement kohaneb turu ja ostu-müügiga seda paremad on tema lootused ja suuremad võimalused majandusruumis, mis täidab väga valdava osa kogu reaalselt võimalikust eluruumist. Raha on selle ühiskonna hapnikuks, mida rohkem sul seda on (mida rohkem suudad seda mingil viisil hankida), seda vabamalt saad tegutseda. Raha toob ühiskonda ja paneb seda omal moel aktsepteerima  isegi organiseeritud kuritegevuse, rääkimata siis igat sorti kangekalesetest vabamõtlejatest ja omaette tegutsejatest. Aga inimestel on ju ka vaba aeg, kus nad on täiesti vabad ega pea mingilgi moel jälgima ahistava ühiskonna diktaati. Enamus inimesi kihutab siis otsekohe turule ja innustub sellest veel erilise vaimustusega, mõned tahavad ka enda päris vabaks võtta, kuid kaua küll seda ei ole võimalik teha, aga nad on ilmselt õnnelikud sellegi üle. Hea majandus on selline, kus on konkurents ja seega pakutakse turule rohkem kui seal tegelikult üldse pakutavat tarvis on; hea raha on selline, millele on samuti konkurents ja seda ei tohi kindlasti nii palju olla, kui inimesed sooviksid. Kuigi paberil on kõik inimesed võrdsed, peavad osa inimesi kindlasti oma osa või hästi natuke enam saama, muidu nemad seda mängu kaasa ei tee. Teistele jääb pisut vähem, umbes nii nagu loomadega, kes suurele sabade jagamisele lõpupoole jõudsid. Nii mõnedki elu paremini tundvad inimesed lohutavad, et midagi ei ole parata, see on elu seadus ja raha on ilus asi, mida ihata. Kujutage ette seda jubedat päeva, kui see iha peaks kaduma: rahaühiskondade päevad oleksid siis kohe loetud. Kas on kellelgi midagi ligilähedastki asemele pakkuda? Ei, praegu kindlasti mitte. Midagi taolist, kuid kuidagi teistpidi järjekorras on juhtunud targa inimese seksiihalusega, see on lahutatud nüüd järglaste saamisest ja elab omaette steriilset, kuid magusat elu ning tulemuseks on tervete ühiskondade järjest kasinam võime end bioloogiliselt taastoota, kuid raha aitab ka siin välja, sest tema järele iha ju veel õitseb ja veab enda järele inimesi tegema kõike seda, mida ühiskonnas vaja teha. Just raha näikse olevat see, mis teeb inimesest toimeka elemendi ühiskondlikus eksistentsis, kuid ta, st raha, kannab enamasti ikka uhket vabaduse kuube, mida mõnikord ka välja laenatakse.