Füsioloogia ilmumine

Paljudel kordadel, kui oleme üliõpilastega olnud füsioloogia kursuse alguses saab neile teatatud, et sõna ’füsioloogia’ tuleb loodusest ja logosest ning tema alguspunkt on õige ebamäärane. Kõige harilikumad alguse versioonid on selle nihutamine antiikaega või uusaja algusesse. Uusajaga alustamise korral tehakse seda harilikult William Harvey (1578-1657) ja 1628. aastaga, kui ta avaldas töö “Exercitatio anatomica de motu cordis et sanguinis in animalibus”, kus vereringe olemus leiab tõepärase kirjelduse.

Rotschuh (1957) märgib siiski, et mõisteid füsioloogia, füsioloog ja füsiologiseerima tuleb Aristotelese (384-322 e Kr) töödes mitmel pool ette. Aristotelese järgi hõlmab see kogu looduse tõlgendamist ja mõistmist, olles seega midagi natuurfilosoofia taolist. Aristotelese füsioloogia tegeleb  looduses ettetulevate nähtuste, jõudude ja seadustega.

Natuurfilosoofilises tähenduses on füsioloogiat oma filosoofilistes kirjutistes kasutanud ka kuulus vana Rooma kõnemees Cicero (106-43 e Kr).

Bennett ja Hacker (2002) esitavad töös seisukoha, et termin füsioloogia seostub prantsuse arsti Jean Fernel’i (1495-1558) nimega. Nimelt ilmus Pariisis 1542. a. tema raamat „De naturali parte Medicinae“, mis sisaldab esimest korda sõna ’füsioloogia’, mille kohta autor kirjutas, et füsioloogia kõneleb keha tegevuste põhjustest. Fernel eristab anatoomiat, mis näitab, kus protsessid toimuvad, füsioloogiast, mis näitab, mis erinevates organistes toimuvad protsessid või funktsioonid on. 1554. a. trükis muudeti selle raamatu pealkirjaks ’Füsioloogia’ ja see kujunes umbes sajandiks oma ala keskseks tööks. Rotschuh arvates kitsendas Fernel füsioloogia mõistet nii, et see ei tegele enam kogu looduse olemusega, vaid piirdub inimese kui terviku mõistmisega.

Fernel püüdis oma empiiriliste vaatluste tulemusi sobitada Aristotelese ja temast lähtuvate kristlike filosoofide (eriti Thomas Aquinost) poolt loodud maailmapilti. Ferneli arvates omavad taimed ja loomad hinge (anima) ehk elu printsiipi. Selline hing koosneb nutritiivsest, sensitiivsest ja ratsionaalsest komponendist, kusjuures viimane on iseloomulik vaid inimesele. Kooskõlas Aristotelese doktriiniga on kõikide hingestatud organismide keha loodud hinge tarvis ja  mitte ainult asupaigana, vaid ka instrumendina hinge sisemiste jõudude realiseerimiseks. Siit nähtub väga selge teleoloogiline ehk eesmärgist lähtuv maailma asjadele. Bennetti ja Hackeri arvates võiks eeltoodut kaasaegses keeles  kokku  võtta põhimõttena, et organismi osade toimimised  peavad olema seletatud nende rolliga vastava terviku optimaalsel funktsioneerimisel. Taoline teleoloogiline lähenemine oli domineeriv kuni 17. sajandi keskpaigani, kui aristotellikud vaated kaotasid oma tähtsuse. Olulisteks murdepunktideks olid selleks  Kepleri ja Galileo avastuseks mehhaanikas, samuti Harvey tõdemus, et süda on vaid üks pump ja Descartes’i vaade, et kehatalitlused on täielikult seletavad mehaanika mõistetes.

Gregeri ja Windhorsti ülevaatlik “Comprehensive Human Physiology” (1996) leiab, et füsioloogia võetakse terminina konkreetselt kasutusele ilmselt alles 1754, kui “Phisiologia” nime all ilmub Leydeni õpetlase H. Boerhaave (1668-1738) raamatu “Instituiones medicinae” saksakeelne tõlge. Eks sealt uusaja algusest hakatakse füsioloogiat mõistma enam-vähem tänapäevases tähenduses, st teadusena, mis tegeleb bioloogilistes organismides toimuvate protsessidega.

Seega näeme, et füsioloogia on eri aegadel tähendanud erinevaid valdkondi ja tendents on olnud piiritletava valdkonna vähenemise suunas. Kaasajal näeme, et füsioloogia valdkonna ahenemise tendentsi on üle võtnud vanemad uuemad eriteaduse, olgu need siis näiteks biofüüsika-biokeemia, närviteadused, toitumisteadused jms. Ehk on füsioloogial kätte jõudnud aeg hakata taas valdkonna piire muutma, näiteks tegelda nii bioloogiliste kui mittebioloogiliste organismidega ja/või koopereerudasüsteemiteadusega. Vähemalt osale füsioloogidest peaks selline võimalus õige loomuliku ja vastuvõetavana: neile on sümpaatsed nii terviku tähtsustamine kui teleoloogiline ja mehhanitsistlikud lähenemined maailma asjadele.

Kirjandus

  1. Bennett MR, Hacker PMS.The motor system in neuroscience: a history and analysis of conceptual developments. Progress in Neurobiology, 2002, v. 67, pp. 1-52.
  2. Greger R, Windhorst U. Comprehensive Human Physiology. Springer Verlag 1996, v. I, Ch. Physiology Past and Future, pp. 1-17.
  3. Rotschuh KE. Der Begriff der “Physiologie” und sein Bedeutungswandel in der Geschichte der Wissenschaft. Archives intern de L’historie des Sci, 1957, X, pp. 217-225.

Andres Soosaar
Juuli-august 2003