Mis veider asi toimub õigupoolest laval ja saalis, kui etendub Madis Kõivu Oskar Lutsu aineline «Tali»? Suur osa publikust on päris nõutu, seda on tunda nii vaheajal kui pärast etendust, nii kohvikus kui garderoobis. Vanad head tuttavad «Kevade», «Suvi» ja «Sügis» (edaspidi nimetagem neid Lutsu «Aastaaegadeks») on demonteeritud ja uuesti kokku pandud, lisaks vürtsitatud veel hulgaliselt seikadega, mis Kõivul on, aga Lutsul puuduvad. Eestlastele on «Kevade» eriline teos, julgeks isegi väita, et tegemist on ühe meie identiteedi proovikiviga. Kui eestlane meenutab Paunvere kangelaste koolilugusid, siis tekitab see temas, võiks öelda, justkui mingi helina. Polegi tähtis, kas raamat on äsja läbi loetud või on see juhtunud aastakümneid tagasi: midagi on sealt alatiseks eestlase hinge ankurdatud. Need, kes ei ole päriselt meie rahva hulgast, võtavad «Kevadet» vaid kui üht noorsooraamatut teiste hulgas ja igasuguse helinata. Eks ole üsna palju vorminud meie ettekujutust ka Arvo Kruusemendi legendaarne film ja arvukad teatrietendused.
Nüüd aga tabab teid ootamatult lavalt üks vaevatud inimeste rahutu ja kohati isegi agooniline melu. Lava on tõesti suurema osa ajast hämar, nime poolest tuttavad tegelased on kõik peale Imeliku ja Lible vanad, räsitud ja suunurgad allapoole – nad liiguvad justkui vaimud.
Ja Arno, see meie Arno, ta on suurema osa etendusest haige, sonib miskit või liigub mööda lava valge ihupesu väel. Lisaks on ka Luts ise lavale aetud, ta püüab meenutada «Kevadet» ja köstri käsul peab uuesti seda üles märkima, kuid ikka teisiti ja ajanõuetele vastavalt («NLKP ajaloo» ehk «telliskivi» järgi). Seega peab Kõiv Lutsu täisvereliseks osaliseks tema «Aastaaegades».
Harjumatult kaalukas on Kõivu aktsent 1940ndate aastate pöördelistele sündmustele. Siin on võimalik ja isegi väga tõenäoline, et Kõiv on lisaks Lutsule ka ennast lavalaudadel eksponeerinud ning tema sõnum näikse õige selge olevat. Ühelt poolt tunnistab ta toimunu paratamatut iseloomu, teiselt poolt esitab ta küllalt grotesksed seosed tegelaste moraali, käitumise ja elusaatuse vahel. Koolipõlve autsaider Visak muutub nõukogude tööriistaks, Köster kuulutab uut ilmutust «telliskivist», Imelik põrutab üle vee jne. Näib niimoodi, et need, kes jäävad endale truuks, saavad endale saatuseks kannatused (Tali, Toots, Kiir), kohanejate käsi käib aga märksa paremini (Teele, Imelik, Köster).
Üks etenduse mõõde seostub selgesti ka inimese ajaliku teekonnaga. Hoolimata sellest, et aeg läheb vastupandamatult ja see minek kipub inimesi räsima, jäävad igaühesse meist omad helinad – jäljed muljetest, kogetust, õpitust, ühesõnaga elamisest. Tavaliselt pärinevad need meie vaimsed tugisambad lapsepõlvest ja noorusest.
Nüüd küsigem: Miks on Lutsu «Aastaajad» Kõivult just sellise näo saanud? Võib-olla seepärast, et Kõiv kasutab «Aastaaegu» vahendina enese aju uurimiseks. Teatritükki võib võtta protokollina ühest pikast, juba aastakümneid kestnud eksperimendist. Pika selgitava teksti asemel võib katset kirjeldada ka kokkuvõtliku katseprotokolliga. Esitagem see.
Katse: Imaginaarse helina tekke ja iseloomu uurimine katsetaja ajus.
Katse eesmärk: vt. Eelmine.
Katsetaja: Madis Kõiv.
Katseobjekt: Katsetaja aju.
Meetod: Põhimõtteliselt «musta kasti» uurimine, ajule antakse pidevalt piiramatul hulgal stiimuleid ning seejärel vaadeldakse ajus tekkinud reaktsioone, sealhulgas ka kõnealuse imaginaarse helina tekkimist ja selle iseloomu. Stiimulite loetelu pole võimalik esitada, kuna nende ilmumine allub eranditult juhuslikkuse seaduspärasustele. Parimal juhul on võimalik fikseerida eriti suure toimevõimsusega stiimuleid valitud ajahetke piires, nagu näiteks Lutsu «Aastaajad», isiklik elu alates 5. detsembrist 1929, auk, jms.
Protokoll nr. 318:
Kuupäev: 28.02.1996.
Kellaaeg:18.00 – 20.24.
Koht: «Vanemuise» suur saal.
Tulemused: Aastakümneid tagasi tekkinud helin on endiselt väga tugev, kuid juba varem ilmnenud tendents muutumisele on süvenenud. Nimelt on helina imaginaarosa muutunud veelgi tumedamaks, nukramaks ja rõhuvamaks, ning ühtlasi veelgi vähem kirjeldustele alluvaks.
Otsus katse jätkamise kohta: Katset tuleb jätkata.
Vahekokkuvõte: Tali – see on nii aeg, loodus kui inimene ja see kõik allub muutumisele ja vaheldumisele. Seetõttu ei saagi Tali ainult taevasse ega ajudesse jääda, ta laskub ikka ja taas maa peale ja meie vahele.
Lugu on ilmunud Postimehes 12. märtsil 1996.