Roomet Jakapi. Konnatiigis konutades. Eesti Päevaleht, 27. aprillil, 2004.

Praegu on käimas üks kohalik matš meie humanitaaride ja täpsemate teaduste esindajate vahel selles, milline on õige humanitaarteadus (omapärane sümbioos, kas pole!? ning samas ilmselt ka peamine probleemide allikas). Mehed ja lehed muudkui ilmutavad tarkust ja soovitusi õige humanitaarteaduse teemal, lisaks sellele antakse lugejale aimu sellest, et lisaks aatelistele argumentidele on neil ikka olemas ka isiklikud tunded ja temperament. Seni kipub vaidlus käima mängureeglite üle ja mäng ise on hasartmäng ses mõttes, et panused ja võit seondub rahaga. Nagu igas mängus on ka siin reeglid olemas ja pahandus algabki sealt, et humanitaarid ise ei saa oma mänguks reegleid teha, vaid peavad mängima täppisteaduste reeglite järgi ning raskelt läheb neil see mäng. Eks katsuge võrkpalli mängida veepalli reeglitega, kurdaksid nad spordimeeste seltskonnas.

Vastasmängijad püüavad aga visalt kultiveerida arusaama, et teadus on ühtne, teda iseloomustab põhimõtteliselt sama tunnetuslik formaat erinevates valdkondades. Seda formaati iseloomustavad muu hulgas ehk objektiivse tõe olemasolu tunnistamine ja kollektiivse vaimu eelistamine individuaalsele vaimule. Selline positsioon surub omakorda kergesti seltskonnale peale teatud viisid õige ja vale ning hea ja halva eristamiseks. Ja lõpuks on ammu tavaks, et kes maksab, see tellib ka muusika. Mängus olev raha kuulub riigile ja tuleb maksumaksjalt, kellele mängureeglid on enamasti pisut rasked ja seetõttu volitavad nad õpetatud mehi endid asjas selgust looma.

Osa akadeemilisest seltskonnast räägib hoopis, et kõikide hädade esmaseks allikaks on pisike tekk ehk lihtsalt rahanappus. Kui seda va rahapepre oleks mõned korrad rohkem, küll siis jaguks kõigile ja rahu oleks kergesti majas. Kahtlen väga selle vaateviisi vettpidavuses, sest süües kasvab isu ning peatselt ollakse taas sealsamas tuttavas olukorras. Küllap on kindel ka see, et kui mängijad mängureeglite suhtes kaubale ei saa, siis pole lootagi, et kõik mängijad mängust rõõmu tunnevad, olgu panused millised tahes.

Selles olukorras näikse omapärases ja mitte lihtsas olukorras olema filosoofid, kes sõltuvalt koolkonnast samastuvad kas teaduse või kunstiga. Samas on filosoofia tunnuseks võimalus võtta vabaks end eelarvamustest maailma asjade suhtes ja konstrueerida erinevaid, kuid samas koherentseid stsenaariume maailma asjadest. Päris tähendusrikas on Eesti Teadusfondi filosoofiaeksperdi Roomet Jakapi arvamus olukorrast just oma ala perspektiivist lähtuvalt. ETFi eesmärk on kahtlusteta oma vastavate valdkondade edendamine, nii peaks ka filosoofiaeksperdi arvamus sisaldama oma ala hetkeseisu ja arengutrajektoore. Kuigi ta jutt on lühike tema enda antud filosoofilise proosa kaanonite kontekstis, ei ole ka sisu poolest tegemist filosoofilise proosaga, aga eesti filosoofia saab sellegipoolest selge hinnangu ja üleskutse oludega kohaneda. Toodud arvamus, järjekordseks verstapostiks viimaste aastate jooksul on ilmunud arvamuste reas (hiljutine muljeraamat elukutselistelt filosoofidelt, kirjutised Jaan Kaplinskilt ja Urmas Sutropilt teiste hulgas) teemal „Mis on eesti filosoofia?“, kus domineerivaks kipub jääma nukravõitu õhkamine siinse filosoofia kõhnusest. Ka Roomet põrutab kohe, et meie kraadiõpe põhineb kraadiõppurite kontrollimatul individualismil, mis sageli resulteerub eikuskil. Ta konstateerib, et küllap ollakse filosoofiaga konnatiigis (meenutades Peeter Tulviste tuntuks saanud akadeemilise ökoloogia metafoori), kus tegelikkuses ikkagi olla ei soovita. Samas saavad kõik aru, et igal endast lugupidaval rahval on lisaks armeele, ooperiteatrile, sümfooniaorkestrile, jalgpallimeeskonnale jms ka filosoofid ja filosoofia ning eestlastel peaks olema kõik eeldused selliste rahvaste hulka kuulumiseks, sest on olemas ülikoolid ja õppetoolid ning enam ja enam vastavat kirjasõna. Roomet annab paraku mõista, et praegune olukord järelkasvuga ei ole kiita, kuid jätab siiski iidele punktid panemata ja märkimata, et ega arengu alternatiive ju nii väga palju ei olegi. Üks selge võimalus oleks võtta üle üldiselt levinud kraadiõppe stiil ja põhimõtted ning piiritleda teemavalik olemasolevate võimalustega, mis filosoofias tähendab just juhendajate kompetentsust teatud teemadel. Tulemuseks on viljeldavate teemade arvu kitsenemine, vastava mõtte kestev värskendamine, kuid samas kraadiõppuri mõttevabaduse piiramine. Sellises lähenemises ei ole midagi uut, sest ka rahamahukates loodusteadustes on see etapp hiljuti läbi elatud ning suureneva kollektiivsuse tulemuseks on järjest suurem teemade kontsentreerumine ja inimeste süvenev spetsialiseerumine kitsale teemale. Teine variant on püüda välis/ühisjuhendamiste kaudu tuua täiendavat akadeemilist tuge alal viljeldavasse teemadevalikusse. Kolmandaks oleks õppurid kohe välismaale saata ja loota nende naasmist, kui kraadid, sidemed jms taskus. Hoolimata valikutest on kindel see, et ei ole siin filosoofialgi pääsu akadeemilise hariduse enesepretensioonist maksimaalsele võimalikule (sic!) kvaliteedile ning tuleb siingi kontsentreeruda teatud teemadele ja vastutustundlikumalt õppuri progressi mõõta. Samuti ei ole filosoofidel pääsu valitsevast haridusideaalist, mille kohaselt mingi õppeastme edukalt läbinu peab omama teatud kokkulepitud teadmiste, oskuste ja hoiakute kogumit. Iseasi on see, kes ja kuidas selle standardi loob ja kehtestab, aga valikvõtteks on siin taas kollektiivne (kõige paremini rahvusvaheline) otsustusmehhanism.

Teine oluline ja igihaljas küsimus puudutab akadeemilise filosofeerimise produkte. Eksperdi lahendus pakub ilusat kompromissi, mis tähendab, et kõik kirjasõna vormid on vajalikud ja ingliskeelsed tööd veel ka huvitavad ja normaalsed. Samas annab ta selgelt mõista, et ingliskeelne filosoofiline proosa tuntud ajakirjades on ikkagi kõige väärtuslikum produkti formaat, mis tagab kindlalt heakskiidu, lugupidamise ja partiivõidu  rahastamis- ja teistes akadeemilistes mängudes. Selline garantii tähendab omakorda seda, et eelistatuks saavad nö konjuktuursed anglofoonsed teemad ja õnnelikel publitseerijatel on õnnestunud korraks pääseda analüütilise filosoofia mängumaale ning pälvida sealsete tegelaste heakskiit. Siit kumab ikkagi väga selgelt läbi töötamine angloameerika kollektiivse identiteedi kasuks. Sellise selektsioonimehhanismi järjekindel on andnud ja annab edaspidigi üsna kindla tulemuse: mõned teemad, valdkonnad ja lahendused on antud ajahetkel paremad ja õigemad kui teised. Kollektiivse tunnetuse apologeetidele tähendab see vaid pidu, sest kõike ei saa ega väärigi toetada ja võitjateks olgu (kollektiivile) paremad. Ja siis selgub ühel toredal päeval, et asutakse uuele ringile, mis tähendab, et see eelmine lähenemine ei kõlba kuskile ja alles nüüd alles hakatakse asjast aru saama. Eesti jaoks tähendab see täiendavat mõjurit rahvusliku identiteedi kujundamisele, sest tugeval filosoofial on paratamatu mõju rahvuslikule ideoloogiale. Nii või teisiti toob selle suuna eelistamine rahastamisel ja teemavalikutes kompassinoole liikumise täitsa kindlas suunas. Teine võimalus oleks praeguse stiili jätkumine, mis toob kaasa samuti pealesurutud teemavaliku ja juhuslikkuse eesti filosoofia käekäiku. Kolmandaks võimaluseks oleks meelitada inimesi töötama ja avaldama teatud teemadel: näiteks nii, et ETF rahastab Merleau-Ponty fenomenoloogiale pühendatud uurimusi. Kiuslikud hakkaksid muidugi oletama, kas mitte teemade valiku üle otsustajad ei pea silmas omi favoriite, kuid ainult sedamoodi arutledes ei jõua ju üldse kuskile. Neljas, kõige rohkem idealistlik võimalus oleks, et tuleks ometi üks tugev originaalne mõtleja, kes suudaks nii siin kui seal ka teistele mingit mõju avaldada. Ilmselt vajavad nii see inimene kui tema mõte siinsete asjaosaliste tuge nii edasise diskussiooni ülesvõtu kasvõi kraadiõppes, tööde populariseerimise jms jaoks. Ega see muidugi hingeliselt kerge ei pruugi olla, sest tsunftikaaslaste ego võib kogu üritusele kiiresti ja kõvasti veto panna. Jah, aga kõigepealt on ikkagi vajalik vastava filosoofia olemasolu ja selleks on ilmselt paratamatu rohkem tähelepanu pöörata meie endi autorite pikemate tekstide publitseerimisele ja nende teadlikule ja kavakindlale refleksioonile. Kui minna konkreetseks, siis kujutan päris hästi ette näiteks Bruno Mölderi mõne töö arutelu vastavas töötoas.

Kokkuvõttes lootnuks eksperdilt selgemat sõnumit tema põhimõtetest filosoofilise produktsiooni väärtuse hindamisel ja ka kogu filosoofilise tegevuse rahastamisel Eesti Teadusfondi vahenditest. Loodetavasti oli arvamuses ikka kirjas, et konnatiigist on võimalik ikka välja astuda ja tekitada üks sobiv filosoofiakeskkond, mis iseenesest eelduseks edaspidisteks arenguteks. Filosoofiakeskkonna oluliseks osaks on kirjanduse kättesaadavus ja selles mõttes on lisaks  avalikule kirjasõnale vähemasti Tartu Ülikool astunud suure sammu edasi, sest elektrooniliselt on kättesaadav suur osa värskemast ingliskeelsest filosoofilisest perioodikast ning raamatukogudest on võimalik laenutada ühe rohkem ja paremini mõjukate mõtlejate mõjukaid töid. Kuigi jälle on platsis peamiselt inglise keel ja meel, peab sedagi ressurssi rohkem ja rohkem käibesse saama, et täielikult õigustada vastavaid kulutusi. Mu meelest on ilmselgelt kätte jõudnud aeg, kus kollektiivsust ei ole võimalik vältida isegi filosoofias, kuid see ei pea ja tohi sugugi tähendada, et individuaalne mõttevabadus tuleb igal võimalikul juhul asendada grupimõtlemisega. Küsimus ei ole ju millegi välistamises, vaid hoopis läbimõeldud valikutes, pealegi on keskseks tunnetusühikuks endiselt personaalne mõistus.