Meditsiinifilosoofia * Andres Soosaar * 2015
ALGUS ǁ MEDITSIIN KUNSTI ALLIKANA ǁ MEDITSIINIFILOSOOFIA VIITED,
TEKSTID ja ALLIKAD ǁ
SURMA SOTSIAALSEST ÕIGUSTAMISEST
Carl-Henning
Wijkmark. Nüüdisaegne surm. Inimese elu
lõppstaadiumist. Loomingu Raamatukogu, 2006/32, 76 lk.
Rootsi kirjaniku Carl-Henning
Wijkmarki õige lühike tekst on ühelt poolt omapärane
kokkuvõte meditsiinieetikas nii aktuaalsest elu lõpu temaatika arusaamadest 20.
sajandi viimasel veerandil ning teiselt poolt hoiatav fantaasia ühest Põhjamaal
peetud konverentsist, kus peategelasteks keskastme poliitikud ja meditsiinieetikud,
kellel soov surma kaudu uut inimese käsitlust ja meditsiinieetikat formuleerida.
Elu lõpp, suhtumine surmasse ja
selle korraldamine on tähtsad küsimused nii üksikute inimeste kui nende
koosluste arusaamades ja tegutsemistes. Meditsiinigi on mõne arvates võimalik
pidada tegevuseks, mis üritab surma inimeste elus võimalikult kaugele peletada.
Haigusi võib vaadelda justkui lüüse organismi eksistentsi lõpu ehk surma teedele.
Nendel teede algusotstel võib seigelda, kuid siiski mitte väga kaugele, sest
sealt ei pruugi meditsiingi inimest enam kätte leida. Samas on surm ikka olnud
ka midagi müstilist, salapärast, ebaloomulikku, paratamatut ja siiski päris
ootamatut. Klassikalise hippokraatliku meditsiini ja
tegelikult kogu seda saatva ühiskondliku traditsiooni kohaselt peavad meedikud
surma üheks tumedaks vaenlaseks, millega tuleb innukalt võidelda, isegi tappa,
kui soovite. Surma tapmine kõlab küll pentsikult, kuid nõnda paistab meditsiini
eesmärkide vaatepunktist asi siiski olevat. Juba Hippokratese
vandes märgitakse, et arst ei tohi anda ei inimese enda palvel ega muidu
kellelegi surmavat ravimit ega vastavaid nõuandeid, samuti ei tohi arst kunagi
abordivahendit kasutada. Moodsa meditsiini üheks tunnuseks on ka üks uutmoodi
leppimine surmaga, mis väljendub nii kasvavas tolerantsis eutanaasia erinevate
vormide suhtes kui järjest suuremas valmiduses sekkuda elu lõppu lääne
sootsiumites võimsaks saanud isikuautonoomia ja elukvaliteedi argumentide toel.
Ei ole sugugi enam nõnda, et meedikud võitlevad kellegi elu eest nii tema kui
eneste viimse hingetõmbeni. Päris sageli jõutakse ühel hetkel arusaamisele, et
üliagar meditsiiniline sekkumine inimese ellu sellesama elu nimel ei ole enam
õigustatud ning lastakse asjadel minna pigem omasoodu ja püütakse vaid seda
minekut inimesele võimalikult kergeks teha.
Käesolevas loos satutakse läinud
sajandi pigem kaheksakümnendate Rootsi lõunaranniku konverentsikeskusesse, kus
ministeeriumi eestvõtmisel peetakse pisut vandeseltslaslikult üritust „Inimese
elu lõppstaadium”. Lühiloo kompositsioon on lihtne ja selge: see sisaldab
konverentsi kirjeldust, mis omakorda koosneb ministeeriumi ametnikust
moderaatori ja vastandlikke positsioone kandvate eetikute sõnavõttudest. Kõigepealt
räägib ürituse moderaator kavandatavast projektist, mis peaks elu lõpust tegema
pigem sotsiaalse kui personaalse valdkonna ning tegema seeläbi vanade arvelt
ruumi noortele nii sotsiaalses, meditsiinilises kui majanduslikus mõttes. Tema
meeleolusid esitab hästi arvamus, et „kõikidel peab olema võimalus tunda end
kindlustatult, et parandamatu haiguse, abituse või vanadusnõtruse teatud
staadiumis – või veelgi parem, enne seda, kindlaksmääratud vanusepiirini jõudes
– astub ühiskond vahele ja tagab vabastava ja valutu surma” (lk 12). Nii et
surma ei tule enam karta, vaid sellega leppida ning teinegi kord õige hea
meelega. Järgneb riigi juhtiva meditsiinieetiku Caspar
Stormi mitmekomponendiline huvitavate argumentide ja
näidetega kaitsekõne sellele äsjaesitatud moderaatori ideele. Stromi keskseteks väideteks on arusaamad, et inimväärtuse
puutumatus ei kehti kauem, kui jätkub ressursse (lk 29) ning ühe elu väärtuse
üle tuleb otsustada esmajoones majanduslike ja ühiskondlike kaalutluste järgi
….. (lk 31). Võta näpust, isikuautonoomia ei ole enam väärtus per se, vaid sünnib ühes isiku panusega ühiskonda ning
haihtub ühiskonna otsusega. Ei mingeid sisemisi ja püsivaid väärtusi, hoopis meid
ümbritsevad olud panevad meid vastuvaidlematult paika. Stromi
järel räägib mõtteloolane Aksel Rönning tagasivaatest
inimväärtuse (siin on vist pigem kohane kõnelda inimväärikusest) ajaloole, mis
oma sisus oponeerib selgesti eelkõnelejatele nn. moodsa surma ideede suhtes
ning tema suhtumine surmakupeldajatesse ilmneb selgesti järgnevas tsitaadis, „
Nüüd on sinu tund tulnud, nüüd oled sa siin, nüüd sa selle eest saad, et
tõstsid südametunnistuse kõrgemale kohanemisest, fantaasia argipäevast,
vabaduse turvalisusest ja maailma kõrgemale isolaadist,
…, nüüd tuleb süst, nüüd augustame su ära, meie oleme surma käsilased. Sa muutud
sõnnikuks ja väetiseks ja viimaks ometi on sust veidike kasu” (lk 42). Ta jätkab, et eelistab olla surma
mõistetud juhuse kui mingi komisjoni poolt, kes laob inimeludega pasjanssi (lk
56).
Kuid ürituse korraldajatele äsjakirjeldatud
kavatsusest (projekt A) veel ei piisa ning korraldajad jätkavad konverentsi
järgmisel päeval veel pöörasema projekti B-ga, mille sisuks on inimeste
surnukehade taaskasutamine mistahes sotsiaalselt aktsepteeritud eesmärkidel,
näiteks farmaatsiatööstuse tooraineks (lk 61–2). Eelmise ajastuga, s.t elatud
eluga, ühendaks seda ettevõtmist komme, et surnult võetakse taevariigi
võtmekesena rangluu (clavicula),
mis lüüakse läikima ja lastakse tseremoniaalselt urni kukkuda (lk 71).
Jah, muidugi on see lugu iroonia ja
hoiatus, kuidas ei tuleks toimida, kuid viimasena on see täiesti omal kohal
ning väärib elu lõpu probleemikaga tegelemisel kindlasti meenutamist. Pean silmas siin just Eesti olukorda, sest meil
on arvestatavat avalikku arutelu elu lõpu probleemide üle veel õige napilt
olnud ning siiani on vastavad tavad ja otsused tekkinud õige hämaras
sotsiaalses valguses. Samuti tuleb loo väärtusteks lugeda ka mitmed hästi
esitatud kõrvalteemad nii meditsiinieetika kui üldisema ühiskondliku
diskussiooni kontekstis. Olgu sellisteks näideteks kasvõi Stormi
õige huvitavad meditsiiniliste valikute juhtumid, kuidas toimida piiratud
ressursi jagamisel (lk 14) või pilge kaasaegse konverentsikultuuri aadressil,
kus söögikordadel väga suur roll ürituse õnnestumisel (lk 32, 59). Lõpetuseks
olgu nimetatud, et teost on saatnud suur rahvusvaheline edu, iseäranis
Saksamaal, ning lugu on lavastatud ka mitmetes teatrites.
Algne
versioon pärineb 2007. aastast, käesolevat on pisut kohendatud 2015. a mais.