Äsja sai ühele poole 2025 ja senise rahvusvaheliste suhete stiili ja viisi standardite kadumise värske kolina saatel on käivitunud 2026. Vaadanud korra üle eelmise aasta siinsed postitused, siis selle peateemaks oli uue ilmakorra sünnitus. See ei ole küll veel päriselt ära sündinud, aga sünnitustegevus käib. Kui meditsiinilisi analoogiaid meenutada, siis see tegevus ei pruugi ei…
See sügis on lühikese ajavahega viinud siit ilmast kaks professorit, kellega on olnud suurepärane võimalus koos tegutseda ja olla. Professor Lembit Allikmets on üks minu akadeemilistest isadest, s.t väitekirja juhendaja. See kõik oli 1980. aastate teisel poolel, kui mees elas oma sotsiaalse elu kõrghetki. Ta oli väga nähtav liider teaduskonnas, ülikoolis ja ka “suure kodumaa”…
Kesksuvisest viimasest sissekandest on mõne asjaga toimunud suured muutused, teised jälle tammuvad või sammuvad enam-vähem endises rütmis. Gazas on oktoobri algusest president Trumpi initsieeritud uus olukord, mida iseloomustavad Iisraeli massiivsete rünnakute peatumine, kõikide elus pantvangide ja hukkunute säilmete tagastamine Iisraelile ning kõnelused Gaza/Palestiina ja Iisraeli suhete uue seisu asjus. Asjad on paremusele liikunud õige vaevaliselt,…
Viimasest sõnumist aprillis edasi on siin ja seal nii mõndagi juhtunud: senistes pingekolletes pinge püsib, mõnelpool isegi kasvab või vähemasti modifitseerub; juuni keskel peeti peamiselt eemalt tulistamisega Iisraeli-Iraani sõda, mis siiski ei kasvanud mastaapsemaks madinaks, aga juudiriigi juhid paistavad järjest oma sõjakust kasvatavat. Tollitamine jätkub samuti vahelduvas tempos, muutuvad nii nende määrad, mis on tavaliselt…
Uue endise presidendi peamine mure on, et praegu tema juhtida olev riik ei ole enam suur ja kauem ei ole võimalik seda enam kannatada. Tuleb teha kohe, järsku ja palju, arvestamata tema üliriigil on suured teened praeguse maailmakorra tekkimisel ja toimisel ning muutmisele võetud sotsiaalsete kamakate inertsid on märkimisväärselt suured. Tõesti üllatav on sealsetelt võimumeestelt…
Päris mitu aastakümmet on siinmail ja lääne pool veel pea pool sajandit kauemgi elatud arusaamas, et oleme inimloomuse viimaks ära tundnud ja seeläbi selle ka ratsionaalse sotsiaalse juhtimise alla saanud ja nii võiks see universaalselt jäädagi. Ei-ei, mitte sedapidi, et ühiskonnad kuidagi ahistavad oma liikmete loomust, pigem ikka peaaegu vastupidi, et inimeste loomuse head jooned…
Jätkuv uudiste voog valgest majast annab märku ihast muutuste järele ja midagi ongi juba teisiti kui viimased hea mitukümmend aastat, kuid võimatu on aru saada, missugune saab olema uus tasakaalupunkt riikidevahelistes suhetes. Siinmail hakkab veebruariga koos ka üürike talv läbi saama, edaspidi liigume aga kevade poole.
USA uue vana presidendi esimeste nädalate ütlused ja tegemised nii temale lähemate kui kaugemate inimühiskondade sotsiaalseks ümberkujundamiseks on olnud sedavõrd mõjukad, et mitmedki senised läänemaise liberaalse stabiilsuse apologeedid on kiires korras vaateid muutmas ja kuulutavad nüüd uue maailmakorra saabumist, mis oma sisus üritab taas kehtestada reegleid ja arusaamu, mille taasilmumist taheti 2. maailmasõja järel võimatuks…
Aegajalt paistab, et ühe ühiskonna konkreetne korraldus põhineb sellel hetkel seal domineerival väärtuste komplektil, mis omakorda sisaldab ühte valikut sama ühiskonna liikmete enamusele sobivatest hingeseisunditest. Kui nende seisundite meelelised ja mõttelised komponendid muutuvad üpris aeglaselt, siis nende emotsionaalne külg on hoopis dünaamilisem sfäär. Võtkem või praeguse suure ida-lääne vastasseisu osapoolte ühiskonnad, vastasleerides domineerivad hoopis erinevad…
Aasta veereb aga kindlalt lõpu poole ning üpris paslik on viimastele siinse kandi suuremate sotsiaalsete koosluste sammudele juba tagasigi vaadata. Palju pea igat masti ootusi ja lootusi oli seotud ameerika presidendi valimistega, nüüd on juba kuu aega olnud võimalik harjuda valge maja endise peremehe naasmisega uue aasta alguses. Valimisvõit tuli erinevalt küsitluste prognoosidest sedavõrd kindel…