Viimasel ajal on ajalehtedes, raadios ja televisioonis suuremat tähelepanu pälvinud meedikud, kelle tegevus ja soovitused patsientidele ei lähtu täiel määral arstiteaduse poolt aktsepteeritud seisukohtadest, vaid hoopis mingitest muudest kaalutlustest. Küllap on suur osa nendest kaalutlustest individuaalpsühholoogilist laadi, mida omakorda võivad kujundada õige erinevad asjaolud alates enda isiklikest läbielamistest kuni mitut masti sotsiaalsete mõjutajateni, mis võivad pärineda erinevatest usulistest, ideoloogilistest, ärilistest jm tõekspidamistest. Millegipärast on valitsevad sotsiaalsed reaktsioonid sedalaadi praktikatele õige ebalevad ning teevad paljusid ametikaaslasi ja patsientidegi nõutuks. Ebakindlust omakorda seostatakse asjakohase seadusetähe puudumise ja/või isikuvabaduse doktriini erinevate aspektide ülemäärase tunnustamisega. Et Eestis on õigusliku ja eetilise regulatsiooni tasakaal veel kujunemise järgus, siis ei panegi imestama, et sobiva seadusetähe puudumine võib inimesi ühe või teise situatsiooni hindamisel jõuetuks teha. Samas leiame meie enda mitte ülemäära rikkalikust  meditsiinieetika varamust väga selged seiskohad selle kohta, millisest teadmisest tuleb arstlikus tegevuses lähtuda. Ülikooli lõpus antavas arstivandes kästakse, et „lähtun oma töös arstiteaduse põhimõtetest ja kasutan vaid selliseid raviviise, mille tulemuslikkus on teaduslikult ja eduka praktika kaudu tõendatud“. Ka Eesti arstieetika koodeksi arsti ja patsiendi suhete osas nõutakse, et arst peab oma tegevuses lähtuma teaduslikust  meditsiinist ja mitte kasutama teaduslikult põhjendamata diagnoosimis- ja ravimeetodeid. Niisamuti kuulub arstieetika kuldsete normide hulka nõue oma teadmisi ja oskusi kogu karjääri jooksul täiendada – ka meie arstieetika koodeksis sätestatakse, et arsti kohus on osaleda arstlike kutseorganisatsioonide tegevuses, pidevalt täiendada oma erialateadmisi ja -oskusi ning jagada neid ka kolleegidega. Kui meie arstkonnas oleks ses küsimuses moraalne regulatsioon piisavalt tugev, siis küllap lahendataks suur hulk selliseid küsimusi ja probleeme tsunfti sees, ilma et oleks tarvis terviseameti, üldmeedia ja teiste meditsiiniväliste sotsiaalsete instrumentide kaasamist arstide erialase pädevuse hindamise protsessidesse. Sestap üritab ühiskond tsunftisisese regulatsiooni ebapiisavust kompenseerida väliste võtetega, mis ei lähtu niivõrd meditsiini kaanonitest, vaid hoopis meedia ja ametkondade toimimise sisemisest loogikast.

Selle teema huvitav aspekt on arstide sõnavabadusega seonduv. Ühelt poolt  on sõnavabadus eelmise sajandi keskpaigast alates fundamentaalne inimõigus ning ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni 19. artikli kohaselt on igaühel on arvamuse- ja sõnavabadus ning see õigus kätkeb vabadust sekkumiseta oma veendumustest kinni pidada ja vabadust informatsiooni ja ideid otsida, saada ja levitada igasuguste abinõudega ja riigipiiridest sõltumata. Selle arusaama kohaselt võiks igaüks arvata ja rääkida just täpselt seda, mida ta sobivaks peab ning väljendatut tuleks aktsepteerida. Teiselt poolt on inimesed samaaegselt erinevates sotsiaalsetes rollides, kusjuures rollides olemise standardite suhe sõnavabadusse võib olla õige erinev. Küllap ohjeldab spiooni roll oluliselt selles oleva isiku tegelikku sõnavabadust ning rahvakunstnikust humoristi rollis olemine näikse seda tublisti avardavat. Arsti rolli ja seda teostava isiku sõnavabaduse määra seosed on päris mitmekesised, kuid sisaldavad siiski mitmeid täielikku vabadust – kui see üldse peaks olemas olema? – piiravaid tingimusi. Võtkem näiteks iidne arstisaladuse pidamise kohustus, mis selgesti seab piire arsti kui inimese sõnavabadusele. Või siis hoopis vastupidise äärmuslikkusega teemat vaagides sunnib patsiendi isikuautonoomia austamise argument arsti patsiendiga suhtlema nii haiguse ennetamise, diagnoosimise kui ravimise olukorras. Meditsiinieetiliselt ei ole korrektne, kui meedik sõnavabaduse argumendiga loobub patsiendiga suhtlemisest või teeb seda ilmselt ebapiisaval moel. Eks muidugi ole ennetus, diagnoosimine ja ravi nii arsti kui patsiendi jaoks oma tunnetuslike iseärasustega, mistõttu suhtluski on nende puhul mõneti erinev, kuid arst peab kõigi nende puhul edastama sõnumeid, mis on kooskõlas nii arstiteaduse kui meditsiinieetika ja inimlikkusega. Ennetuslike võtete (nt vaktsineerimised või teatud eluviisi järgimine) tutvustamisel ei ilmne üldse veel selgeid märke haigusest ning seetõttu on nii patsiendil kui tema arstil suurem kalduvus lasta suhtlust suunata nende endi individuaalsetest iseärasustest, mille puhul ei pruugi tänapäevane teaduslik tõde oma statistilises loomuses ka lihtsasti omaks võetav olla.  Samas elame parasjagu ajal, kus arstiteaduses püütakse uute võimaluste ja arusaamade alusel järjest rohkem individualiseerida senist seisukohtade populatsioonipõhisust. Ortodoksne tõenduspõhine meditsiin lähtus tõepoolest uuritute statistilisel enamusel ilmnevatest tunnustest ja sekkumiste tagajärgedest, mistõttu jäid meetodist endast tingituna tahaplaanile need, kellega toimuv ei langenud kokku peavoolus toimuva kirjeldusega.
Kui jätame kõrvale suure haaratusega sõeltestid,  siis diagnoosimisel on tüüpiliselt mingi terviseprobleemile osutavad kaebused juba olemas ning seetõttu patsiendi ohusituatsioon selgesti hoomatav. Kui ennetuse puhul aitas arstiteaduslik teadmine kaasa ühe või teise elustsenaariumi tõenäosusliku mõjutamise võimalikkuse väljavaadete kohta, siis diagnoosimine on sisuliselt haigusstsenaariumi kohta valiku tegemine nende paljude hulgast, mida arstiteadus on suutnud eristada (uusim ülevaade neist on peatselt kasutusse võetav RHK-11). Haiguste ja haiguslike seisundite klassifikatsioon(id) kuuluvad kindlasti vahendite hulka, mille omamine eristab teaduslikku meditsiini teistest meditsiinipraktikatest. Et diagnostiliste klassifikatsioonide puhul on tegemist  keerukate ja tunnetusmahukate vahenditega, siis see raamib tublisti arstide sõnavabadust ja nende poolt etteantust enamasti kõrvale ei kalduta. Samas  diagnostiliste protseduuride endi läbiviimine ning diagnoosi patsiendile selgitamine võimaldavad arstil taas loomingulisemat suhtlust, et diagnostilised testid saaks vajaliku kvaliteediga tehtud ning haiguse silt patsiendile mõistetaval viisil selgitatud. Ravitoimingud eristuvad oma loomuselt nii ennetusest kui diagnostikast, sest ravi eesmärgiks on erinevate sekkumistega patsient haigusest vabastada või vähemasti vähendada parimal võimalikul moel tema vaevusi. Meditsiini tõhusus erinevate haiguste ravimisel on erinev, sestap juhtubki, et olemasoleva arsenaliga hästi ravitavate haiguste puhul järgivad arstid kindlamalt teadusliku meditsiini kaanoneid. Seevastu tagasihoidliku ravitõhususega olukordade puhul on arsti ja patsiendi suhtluses taas rohkem osapoolte subjektiivsuse ja individuaalse psühholoogilise sättumuse mõju, mis võib nii mõnigi kord olla soodus pinnas alternatiivsete ravivõtetest rääkimiseks ja nende soovitamiseks.

Nii olemegi jõudnud mõneti kõverat teed mööda ikkagi triviaalse tõdemuseni, et arsti suhtlemine patsiendiga on ülioluline ning seda sisustavad suuresti erialased standardid, mis seavad tööolukorras raame arsti ametis oleva isiku kui kodaniku sõnavabadusele. Kui tänapäeval on veel paslik rääkida arstikunstist, siis küllap ilmneb see ka arsti sõnavabaduse rakendamisel patsiendi parimates huvides.

Andres Soosaar
18.03.2019