Suhted meedikute ja ajakirjanduse vahel ei ole kuigi usalduslikud. Väga sageli kuuleb arstidelt  kurtmist, et ajakirjandus ei ole meditsiini suhtes kuigi lahkelt meelestatud või et ajakirjanike teemavalikud ja kirjutamise stiil peavad eeskätt silmas väljaannete trükiarvu.   Nimetatud kasina usalduse põhjuseid võib olla mitmeid, kuid kindlasti kuuluvad nende hulka mõned põhimõttelised erinevused meedikute ja ajakirjanike professionaalse eetika arusaamades. Nii klassikaliste kui kaasaegsete arusaamade kohaselt on arsti tegevuse põhieesmärgiks oma konkreetsete patsientide tervisele ja heaolule kaasa aitamine. Seda eesmärki teenib ka patsientide privaatsuse austamine  arstisaladuse hoidmise kaudu.  Samas on privaatsuse seisukohalt ajakirjanduse põhieesmärgiks meditsiinile pigem vastupidiselt ühiskonna ja selle liikmete igakülgne teavitamine. Mõnikord on arstide ja ajakirjanike mittemõistmise aluseks asjaolu, et arstide arvates peaksid ka ajakirjanikud meditsiinist kirjutama nö. Hippokratese vande vaimus, st patsiente kaitsvalt ja arste austavalt. Ajakirjanikele on siiski tähtsam nende oma eetikakoodeks, vt. http://www.eall.ee/eetikakoodeks.html , milles sisalduvad põhimõtted erinevad olulisel määral meditsiinieetika mõnedest olulistest seisukohtadest. Võtke või iidne ja arstide jaoks absoluutselt püha mittekahjustamise põhimõte. Ajakirjanduseetika koodeks märgib sõna-sõnalt punktis 1.5, et ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelegi tekitada põhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tõesti vaja seda informatsiooni teada. Punktis 4.9 fikseerib ajakirjanike koodeks, et inimese eraelu puutumatust rikkuvaid materjale avaldatakse vaid juhul, kui avalikkuse huvid kaaluvad üles inimese õiguse privaatsusele. Niisiis on ajakirjanikud on võtnud endale õiguse reguleerida, kui palju ühiskonnal kellegi konkreetse isiku üle domineerida lastakse. Väga selgesti on see meditsiinieetika ja ajakirjanduseetika erinevus ilmnenud meie televisioonis pakutavates meditsiinilistes tõsielusaadetes, kus kaamera vahendab naturalistlikult nii meedikute tööpõldu kui patsiente oma haigustega. Aastatega on õnneks nendes kaadrites järjest enam patsiendi privaatsust silmas peetud, kuid arstid ei tohiks nendes saadetes lähtuda ühelgi juhul ajakirjanduseetikast ega lasta  avalikkuse huvidel, asutuse aul, iseenda tuntusel või õpetlike eeskujude pakkumisel domineerida patsiendi õiguste ja huvide üle.