Viimaste nädalate sagedaseks jututeemaks on olnud kavatsus käsimüügiravimite müük üle viia kauplustesse. Senine avalik arutelu on suuresti keskendunud selle sammu mõjule nii öelda olevikulises majanduslikus perspektiivis, mille põhisisuks ravimite müügi kui teatud erilist tüüpi kaubanduse muutmise võimalikkus tavaliseks kaubanduseks, milles apteegid ei ole enam absoluutselt vajalikuks lüliks. Jah, praegune arutelu on suuresti seotud vaid  vähemohtlike ravimitega, kuid samal ajal käivad taamal ka arutelud, kuidas retseptiravimidki apteekide seinte vahelt ära tuua. Ainuke tõsisem sisuline mittemajanduslik argument, millega nii ravimiameti esindajad kui apteekrid üritavad senist olukorda säilitada on apteekri tõhus nõustav roll, mis senisel kujul kaupluses kindlasti kaob või siis pigem pihustub erinevate huvigruppide vahel. Ei ole sugugi kindel, et praegu kliendi ja majandusliku tõhususe kuningaks olemise ajastul see argument üksi kuigi mõjukaks osutub. Vastasrind räägiks kohe, et üleüldise kirjaoskuse ja totaalse infovahetuse ajastul peaksid kõik oskama ühe või teise ravimi kohta informatsiooni saama nii ravimikarbist kui interneti avarustest.
Paraku ei ole see olukord kujunenud tühjale kohale, vaid selgesti sotsiaalsetest oludest tingitud meditsiini üldise arengu poolt ettevalmistatud. Kõigepealt on apteegid kaotanud oma ainulaadse positsiooni ravimite tootjatena ning tegelevad tänapäeval põhiliselt ravimite müügiga, mistõttu tüüpiline tänapäeva apteek on juba praegu pigem spetsialiseeritud kauplus. Teiseks on ravimid ise väga omapärases meditsiini ja majanduse segaseisundis, kus ravimite kasutamise eesmärk on küll meditsiiniline, kuid nende loomine, valmistamine, turustamine, utiliseerimine jms põhiliselt väga suure mahuga äriline ettevõtmine. Kolmandaks vaatleb ravimiseadusegi 2. peatüki 4. peatükk  apteekides toimuvat  apteegiteenusena, mida iseloomustavad teatud sotsiaalselt sidestatud formaalsed tunnused, sh nõuded, et seda teenust osutab eriharidusega proviisor apteegis. Piisab vaid neid kahte apteegi institutsiooni loovat nõuet edasi mistahes ettekäände alusel edasi tükeldada, kui jõutakse kiiresti tõdemuseni, et seda va apteegiteenust saab osutada ka väljaspool apteeki ning teenuse kõikide liigutuste teostamiseks ei ole tegelikult ka apteekrit tarvis. Kui lisada veel kliendi kuninglikkus ja teenindaja kuluefektiivsus, mis teps mitte alati ei lõimu meditsiinieetika klassikaliste põhimõtetega (mittekahjustamine, privaatsus, inimväärikus ja õiglus), siis ongi  osade huvigruppe (eriti tootjad ja kaupmehed) kiusatuses kõrvaldada apteegid  ravimitega seotud majandustegevuse teelt. Siiski tasuks kõigil asjaosalistel veel hoolikalt kaaluda sammude astumist, mille tagajärjel apteegi kui institutsiooni elujõud muutub küsitavaks ning mis seeläbi senisest veel hoogsamalt kommertsialiseerib meditsiini.  Kõiki asjaolusid silmas pidades peab tänasel päeval kindlasti vältima apteekide saamist meditsiiniajalooks.